Tarmo Pikner: Eestis algas järjekordne perestroika

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes / Postimees

Riigis lainetab - manifestatsioonid, protestiaktsioonid ja baltiketistumised tabavad meid igal hommikul ärgates, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner. 

Eestis algas perestroika – parteiline riigikorraldus hakkab asenduma jagamisvalitsemisega. Sarnast tendentsi on märgatud ka mujal Euroopas, aga ka Donald Trumpi laagris. Tegemist pole mitte vanade roomlaste «jaga ja valitse» juhtimisstiiliga vaid tänapäevased ühiskondlikud grupeeringud hakkavad jagama riigikorralduslikke teenuseid. 

Riigis lainetab - manifestatsioonid, protestiaktsioonid ja baltiketistumised tabavad meid igal hommikul ärgates. Peab olema valvel, et mõni neist lainetest ei saaks üheksandaks saatuslikuks. Kui vaid loetleda rahvuslikke äratuskelli: Riigireformi sihtasutus, Eesti 200, Eesti Metsa Kaitseks, Tartu apell ja Emajõe kett, Avalikult Rail Balticust, lisaks kohalikud kiibitsusühendused nagu hiidlased tuugenite vastu ja kambjalste vallasõda.

Esimene, mida Riigireformi sihtasutuse algatusi kuuldes tegin, lasksin enda ihukarvadel püsti tõusta. Kuuldavasti polnud ma ainuke. Tõsi - mitte niivõrd mõttekoja mõtted ei tekitanud ihukarvatõusu, vaid neis mõteteis kümneid kordi korrutatud sõna – reform. Kas tõesti ühelgi 28st auväärt kodanikul ei tulnud pähe tuua raamatukogust Aaviku sõnaraamat, kus kümneid sünonüüme, millega kavatsetavaid tegevusi nimetada. 

Võtnud ärimehed kasutusele kasvõi perestroika aegne väljend – uutmine. Usun, et paljud toredad inimesed jätsid paljud toredad ideed tähelepanuta, kuna läbi uue eestiaja on korrutatud söögi alla ja söögi peale reformide reformimisest. No, sellest on ju tõesti siiber!

Lisaks on meil erakond, kes ehib end nimega «reform» ning keeldub jonnakalt oma totakat nime muutmast. Reformide nimeline aktsioon ajas kindlasti paljud ausad inimesed segadusse – äkki on tegemist uuenenud reformierakonna (vähemalt uus esinaine ja peasekretär) valimiskampaaniaga.

Kas tõesti ühelgi 28st auväärt kodanikul ei tulnud pähe tuua raamatukogust Aaviku sõnaraamat, kus kümneid sünonüüme, millega kavatsetavaid tegevusi nimetada. 

Mis aga puutub ettevõtjatest reformijate ideede sisulist poolt, siis selles laagris toimub Jüri Raidla reinkarnatsioon, kus ta elab läbi 27 aasta tagust allajäämist oma põhiseaduse eelnõuga Jüri Adamsile Põhiseaduse assamblees. Aga, võib-olla tõesti on nüüd tulnud õige aeg katsetada Raidla põhiseadusega. Et praegune põhiseadus vajab uuendamist, peaks ka siilile selge olema. Iga veerand sajandi tagant kuluks väike riigiremont ikka ära. 

Metsade kaitse rindelt tuli rõõmusõnum keskkonnaministeeriumist – Andres Talijärv ei jätka kantsleri ametikohal. Kuigi püüti jätta muljet, et Talijärv justnagu ei kandideerinud järgmiseks perioodiks, sai ilmselt ka asjaomastele selgeks, et nii metsapoole kantslerit keskkonnakaitses vaja ei lähe. Metsadest lugupidavaile oli see ammu selge.

Jääb vaid oodata Aigar Kallase edutamist vähemtasuvale tööle ja Riigi Metsamajandamise Keskuse lisamist kuritegelike organisatsioonide nimistusse. RMK juhi Kallase luigelennuks võikski jääda tema lausutu teleintervjuus – viis tuhat aastat on eestlased metsaga võidelnud ja pole sellest jagu saanud! Vot nii, hiiehingestajad, puukallistajad, valdurmikialased ja teised metsasõltlased – teid on kutsutud moodustama võitlussalku metsade vastu!

Rail Balticaga on aga selline lugu, et raudtee vastustajad ei jõua otsusele, kas korraldada baltikakett läbi Pärnu või Tartu (mõlema jaoks ei leidu Eestis rahvast) ja nii kihutabki kiirrong vilistades kahe keti vahelt läbi Berliini poole. See rong on läinud.

Niisiis – oleme jõudnud jagamisvalitsemise staadiumisse, millel avaldub erinevaid vorme. Riigikorralduse jagamise esimene arglik samm tehti siis, kui savisaarlaste parteiga hakkas jagama valitsust IRL (nüüdne Isamaa). Lisaks valmistuvad kuuldavasti mitmed parteid voodit jagama populaarsust koguva EKREga. 

Kuid, need on vanamoodsad jagamismängud. Nüüd on perestroika käigus turule tulnud arvukad kodanikegrupeeringud, kes on valmis riigi elu teistmoodi korraldama ja jagamismajanduse põhimõtted (Taxify asutajatest Villigutest said maailma parimad noored ärimehed!) tulevad kasutusele poliitikas. Kuidas täpselt - selgub sügisel, kui Raidla laager tuleb välja uue-vana põhiseadusega. Vaevalt ta seda oma advokaadibüroo kaudu hakkab kehtestama. 

Keskerakond hakkas aga oma naba vaatlema ja võttis vastu eetikakoodeksi. See on küll lootusetult hiljaks jäänud – kui eetikat pole, mis selle koodeksigagi peale hakata.

Kartelliparteisid sunnib uute jagajate pealetung palehigis pingutama ja otsima konkureerivaid lubadusi, kuid seni on kõlapinda leidnud tühi-tähi. Näiteks IRL piirdus üldkogul nime muutmisega, pöördudes isamaaliste juurte juurde tagasi, mis muidugi on tervitatav. Sotsid aga lõid reformierakonnalt Marina Kaljuranna üle. Kahtlustan, et oravad sellega ainult võitsid. EKRE seevastu loendab Tallinna ära eksinud neegreid ja juhatab neile õiget teeotsa kätte.

Keskerakond hakkas aga oma naba vaatlema ja võttis vastu eetikakoodeksi. See on küll lootusetult hiljaks jäänud – kui eetikat pole, mis selle koodeksigagi peale hakata. Kõige halenaljakam, et eetikakoodeksi komisjoni esimees on Süüria diktaatorist sõjakurjategija Assadi eetika austaja ja tema sage külaline Yana Toom – no, mis eetikast me räägime! Partei esimees Jüri Ratas on vähemalt täitsamees – julges endale kindlaks jääda ja Kanada peaministri juuresolekul vanduda, et koostööprotokolli Ühtse Venemaaga küll ei tühistata.

Uutmise põhiline tulemus ongi see, et kartelliparteid tehakse ideedest relvituks, et neil poleks millegagi valijaid hullutada. Uutjail aga pole veel kanaleid, mille kaudu oma ideid ellu viia. Niisiis, siin on konflikti koht – see on aga arengu aluseks (mitte nagu Kristiina Baumi anekdootlik üleskutse – tulge Rootsi tööle, siis arenete!)