Euroopa Liidu lipp Euroopa Kommisjoni hoone ees Brüsselis

FOTO: SCANPIX

Eurorahade ümberjaotamine mitte just puruvaeste ega ohustatud maade kasuks on Euroopa Liidu ja selle liiderriikide suutmatus õigesti hinnata reaalset olukorda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Nagu teada, näeb Euroopa Liidu eelarvekava drastilist fondide ümberjagamist Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arvelt lõunamaade kasuks – üle 37 miljardi euro võetakse ära ja antakse Kreekale, Itaaliale ja Hispaaniale. Poola, Ungari, Tšehhi, Eesti ja Leedu hakkavad saama veerandi võrra vähem raha.

Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip küll loodab, et kärpimise tagajärjel saab Eesti hoopis rohkem raha kui kunagi varem.

No sellisel juhul jääb vaid kahetseda, et Eestilt võetakse ära ainult 24, aga mitte 100 protsenti raha, sest siis supleksime ju lausa kullas. Ja tunda kaasa Lätile, kelle euroraha väheneb vaid 13 protsendi võrra: see kärpeplaan tekitas lõunanaabrite leeris tõelise pahameeletormi, kuna nad millegipärast arvavad, et see võib tuua kaasa lausa   majanduskriisi.

Jah, Suurbritannia lahkumise tagajärjel tekkinud auk vajab lappimist, kuid selline rahade ümbersuunamine on ikka päris jõhker samm tingimustes, kus Venemaa avaldab pidevalt majanduslikku, propagandistlikku ja poliitilist survet endise sotsialismilaagri riikidele, kuna peab neid territooriume oma (eriliste huvide) alaks.

Selline rahade ümberjaotamine mitte just puruvaeste ega ohustatud maade kasuks on Euroopa Liidu ja selle liiderriikide suutmatus õigesti hinnata reaalset olukorda.

Tugev nostalgiline alltekst

Eestil on ratifitseerimata piirileping agressiivse naabriga, kes ammu enne ametlikku  sanktsioonide aega hakkas rakendama piiranguid Eesti kaupade ja transiidi suhtes.

See naaber paneb täiesti avalikult meie territoriaalset terviklikkust sõltuvusse sellest, kas talle meeldib või ei meeldi meie koostöö partnerite ja liitlastega.

Eestis elab ja saab validagi ka suur hulk selle naabri kodanikke, kes vaatavad peaasjalikult agressiivseid Kremli telekanaleid.

See, et paljud nendest peavad «vastase tagalas» kõige tähtsamaks riiki, kelle kodakondsed nad on, räägib sellest, et nad on head kodanikud.

Paljud nendest inimestest taluvad Eesti omariiklust põhiliselt sellepärast, et nende elu on siin siiski parem kui nende sugulaste ja sõprade oma Venemaal. Ja nende majandusliku olukorra halvenemine oleks parim argument Vene maailma kasuks.

Kui kõik Eesti kodanikud toetaksid sama agaralt oma isamaad, oleks meil kõigil siin tunduvalt kindlam tunne.

See, et nostalgilistel Tallinna linnavõimudel on tekkinud sõltuvus nõukogude sümboolikast ja nad aina sagedamini liputavad avalikes kohtades punalippe, on täiesti praktilise poliitilise sisuga: Venemaa on ju Nõukogude Liidu õigusjärglane. Ukraina-alade annekteerimine algas samuti Venemaa ja Nõukogude Liidu lippude lehvitamisest, sealhulgas ka nüüdseks okupeeritud linnade juhtide poolt.

Eurorahade ümberjaotamine on samuti tugeva nostalgilise alltekstiga: sotsialistlik mõtteviis oli kõige paremini parodeeritud nõukogude filmis «Operatsioon Õ ja teised Šuriku seiklused», kus miilits söödab tööpõlgurist pätti prii šašlõki ja kompotiga, jõmmi eest ülesehitustööd tegev üliõpilane Šurik aga ostab endale stipi eest ise saia ja pudeli piima. Ja kuuleb siis kaagi suust: «Õpi, tudeng! Kes ei tööta, see sööb!».

Arutelu on vajalik

Kreeka ei pidanud erinevalt Eestist ja teistest kärbete alla jäänud maadest pool sajandit okupeeritud olles imiteerima tööd ja majandust, vaid sai areneda koos teiste vabade riikidega. Kreekasse ei toodud poole sajandi kestel pidevalt agaraid asunikke suure kodumaa eri paigust.

Kreeka on Eestile võlgu meie mõistes päris palju raha, aga selle tagastamise asemel võetakse hoopis meilt osa eurorahast ära ja antakse Kreekale.

See on nagu meie korteriühistutes, kus mõned korteriomanikud ei maksa üüri kohe põhimõtteliselt ja nende eest tasuvad naabrid.

See sotsilik loogika – et tööd rügavate inimeste raha tuleb anda nendele, kes armastavad lahedat äraelamist, aga tööd teha ei mõista – paneb vahel isegi kahtlema selles, et kas Euroopa Liit liikmeks olemisel on ikka tulevikku, sest kolhoosid ju surid kord loomulikku surma, kuna ühed ei tahtnud tööd teha ja teistele ei antud teha.

Loomulikult ei ole praegusel ohtlikul ajal Eesti jaoks euroliidule alternatiivi, kuid võiks siiski arutleda näiteks selle üle, kuidas kärped mõjutavad meie poliitikute ja euroasjade ajajate heaolu.

Vaevalt keegi meist usub, et nende ametikohti, tulusid ja hüvesid kärbitakse, kuigi nemad peaksid ju vastutama rahade äravõtmise eest, sest just nii edukalt nad meie asju ajasid. Aga auku lapitakse patriitside asjatundlikul juhtimisel ikka põllumeeste, üliõpilaste, vanurite, patsientide ja lihtsalt reaalse töö tegijate kõhu arvelt. 

Vee hinnaga Metaxa, Metaxa hinnaga kraanivesi

Kahjuks ei ole Brüssel mingi mõistlikkuse, ratsionaalsuse ja õigluse garant: esineb väga palju rumalust ning ei tasu arvata, et hiljuti Vääna-Jõesuu rannas oma tõelist nägu näidanud Igor Mangi poolt rahva raha eest energeetiliselt väestatud Tallinna nurgakivid on meie toiduahela tippu trüginud korrumpeerunud poliitprovintsiaalide kapriis:

Läti firma Memory Water sai äsja Euroopa sotsiaalfondist (!) 133 000 eurot «positiivse energiaga väestatud vee» tootmiseks, leping Läti heaolu ministeeriumiga oli allkirjastatud märtsi lõpus vaatamata alarahastatud Läti teadlaste homeerilisele naerule. Vesi enne pudelitesse villimist lastakse läbi «elektri- ja kemikaalideta töötavast seadeldisest» ehk siis mingist igiliikurist, mille sees «saab vesi 9995 võnget, sealhulgas päikese ja kuu võnkeid, ja omastab positiivset informatsiooni». Vett reklaamib tuntud poliitik Inguna Sudraba, nagu meil promob odavaid prille Züleyxa Izmailova. Ja kõik see vastab euronormidele – nii imevesi kui poliitikute piiritu saamahimu.

Iva on aga selles, et väestatud eurovett rüübata ihkavad lätlased ei panegi veel eriti tähele, et 1. juunist alates kerkisid Riia veefirma Rīgas ūdens tariifid väga järsult, keskeltläbi veerandi võrra, sealhulgas veevärgi eest tuleb maksta 35 protsenti võrra rohkem.

Nii et ühed joovad vee hinnaga Metaxat, teised tarbivad Metaxa hinnaga kraanivett. Ja need viimased peavad majanduslikult toetama esimesi. In varietate concordia.*

* Euroopa Liidu ametlik tunnuslause, mis tähendab «Ühinenud mitmekesisuses».


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.