Tallinna Sadam on üks riigiettevõtetest, mille valitsus viib börsile

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Parim ettevõte on börsiettevõte, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Eesti on huvitav koht, kus kõikide tänaste tublimate noorintellektuaalide suureks kurvastuseks tehtud üpriski edukas «neoliberaalne eksperiment». Üleminek Plaanimajanduselt turumajandusele mindi üle ruttu ja tagasi vaatamata. Inimesed näisid teadvat kogemusest, mis ei toimi ning seega oli kiire täpselt vastassuunas liikumine peaegu et intuitiivne.

Arvestades seda, kuhu praeguseks oleme välja jõudnud, tuleb öelda, et paljuski tubli töö. Loomulikult saab alati öelda, et oleks ka paremini saanud. Ma ei hakka ka väitma, et ei oleks – tagantjäreletarkus on selleks liiga suur täppisteadus. ÜRO inimarengu aruande järgne positsioon maailmas ja selle dünaamika ajas annavad siiski kõigele vaatamata tunnistust suurimast võimalikust edust nende seas, kelle stardipositsioon oli sarnane.                  

Kui aga veel neoliberaalsest eksperimendist rääkida, siis ka selle hoog vaibus teatud stabiilsuse ja ka mõningase heaolu taseme saabumisega. Näiteks see, et riik osaleb ettevõtluses aladel või määral, millele on raske head põhjendust leida, muutus tavaliseks. Teatud riigiettevõtete (vähemus)osaluste erastamine börsile viimise kaudu oli küll aeg-ajalt teemana üleval, kuid see oli poliitiliselt kuidagi keeruline. Kes iganes mõne osaluse börsile viinud, oleks saanud opositsioonilt loputada nii sel juhul, kui börsile jõudnud ettevõtte aktsia hind oleks hakanud tõusma kui ka sel juhul, kui see oleks hakanud langema.

Tõusu puhul oleks pahandatud selle pärast, et riik müüs osaluse liiga odavalt. Languse puhul aga selle eest, et rahvale, kes riigiettevõtete aktsiate esmases avalikus müügis kindlasti julgelt osalenud oleks, tehti «mütsi». Mõlemad need argumendid on sellised, et käivad kindlasti sinna tagantjärele tarkuse kui täppisteaduse valdkonda – ning neile mõistlike vastuargumentide leidmine ei ole seetõttu ka võimalik.

Osaliselt võib erastamise teatud mõttes toppamajäämise kanda ka selle arvele, et viimase kümne aasta jooksul on suur osa laiemast avalikkusest veetnud teadmises, et need finantsturud on ikkagi üks kahtlane asi, seal tegeletakse peamiselt spekuleerimisega (spekulandid aga on pahad!) ning kõik see lõpeb ükskord pisaratega. Samal ajal on pangakontodele kogunenud üha rohkem ja rohkem raha, mis ei tööta, sest intressikeskkond on just selline, nagu ta on. Säästja peab kaudselt justkui maksma selle eest, et keegi ehitas võla peale heaoluühiskonda ning keegi asetas ühte valuutat kasutama selgelt erineva tootlikkusega riigid. Riski võtmise poole kalduv säästja – ehk investor on aga pidanud kas oma raha mööda maailma laiali puistama või osalema uudsetes ja huvitavates skeemides, mis pole veel läbinud ei aja- ega kriisitesti.  

Kui nüüd küsida, et kuidas selle erastamisega ikkagi on, siis pean oma kahe aastakümne pikkuse kogemuse pinnalt väitma, et eraomanik on (üldjuhul) parem omanik. Avalik (börsil kaubeldav) ettevõte on parem ettevõte. Mitte midagi pole parata, kuid see kõik taandub taas majanduses vaat et olulisimale – motivaatoritele. Kui see väide võimalikult lihtsalt kokku võtta, siis omaniku motivatsioon on teistsugune kui ametnikul. Omanik ajab pingsalt näpuga järge, et kõrvaldada ettevõttest ebaefektiivsused. Omanik, kellel on oma nahk mängus, on konkreetselt huvitatud, et ettevõte oleks, töötaks, areneks ja tekitaks omanikule võimalikult head tootlust. Kasumimotiiv on osutunud inimkonna ajaloo jooksul selgelt parimaks kütuseks innovatsioonile.

Seega unistan mina sellest, et riik tegeleks vähem ettevõtlusega ning võimalikult palju riigiettevõtete osalusi toodaks börsile. Eelistatult täies mahus. Riigi funktsioon võiks olla siiski keskkonna loomine ja maksude kogumine. Ettevõtlus ja investeerimisriski võtmine võiks jääda neile, kelle motivatsioon on selgelt konkreetsem. 


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.