/nginx/o/2018/05/30/7872301t1h3791.jpg)
Siseminister Andres Anvelt peab koolikiusuks ja ajakirjanduslikuks vägivallaks avalikkuses tõstatatud küsimust, kas ta on sünnijärgne Eesti kodanik või mitte. Ajakirjanduse eesmärk ei ole aga kedagi kiusata, vaid selgitada välja, kas keegi on saanud ebaõiglaselt eeliseid.
1922. aasta kodakondsusseaduse paragrahvi 19 kohaselt loetakse kodakondsusest vabastatuteks välismaalastega abiellu astunud Eesti naiskodanikud, juhul kui nad kahe nädala jooksul abielu sõlmimise päevast alates ei avalda soovi Eesti kodakondsusse jääda. Kodakondsusküsimuste ametniku Koidu Mesilase sõnul ei ole rahvusarhiivis andmeid selle kohta, et Anvelti isapoolne vanaema Alise/Alice Lewald oleks lahkunud Eesti kodakondsusest. Sellepärast tehti kodakondsuse andmekogusse mullu suvel parandus ja Anveltist sai oma vanaema ja isa kaudu sünnijärgne Eesti kodanik.
Ametnike tõlgendus ajaloost võib aga olla väga erinev. Politsei- ja piirivalveamet teatas mullu augustis näiteks Venemaal sündinud Londoni professorile Igor Muttikule, et tema Eestist pärit vanaema polnud Eesti kodanik, sest abiellus 1923. aastal Moskvas välisriigi kodanikuga. Pole siiski ühtegi märget selle kohta, et Muttiku vanaemalt Eesti kodakondsus ära võeti. Vanaema abiellumine sai Muttikule aga üheks takistuseks kodakondsuse saamisel.
Kaukaasia eestlaste ajalugu uurinud Andres Aule kirjutas eile Postimehes, et peale siseministri vanaema ja isa saabus ja jäi sõjajärgsesse Eestisse tuhandeid Nõukogude Liidu kodakondsusega eestlasi, kellele taasiseseisvunud Eesti ei ole sünnijärgse kodakondsuse privileegi võimaldanud.
Minister ütles, et ei taha taha sekkuda ning kui keegi soovib teha mingeid ekspertiise või arutelusid, siis tehku seda. Otsustamatus on aga samuti sekkumine.
Siseministri juhtumis on ilmselgelt küsitavusi ja saja aasta taguste dokumentide analüüsimine ongi keeruline. Selle asemel, et võtta seda isikliku ründamisena, võiks Anvelt suhtuda endasse kui pretsedenti. Intervjuus Postimehele ütles minister, et ei taha sekkuda ning kui keegi soovib teha mingeid ekspertiise või arutelusid, siis tehku seda. Otsustamatus on aga samuti sekkumine.
Küsimus ei ole kindlasti selles, milliste vaadetega olid Anvelti vanavanemad. Õigusriigis tuleb lihtsalt kõiki inimesi võrdselt kohelda.
Sellepärast peaks kodakondsusvaidlusesse sattunud siseminister, kelle haldusalas kogu küsimus on, saama oma juhtumi uurimise vajalikkusest eriti hästi aru ja andma ametnikele mõista, et sellega on vaja põhjalikumalt tegeleda. Muidu võib kogu loo valguses jääda mulje, et riigiametnikud on – ministrist sõltumata – seadust oma nägemuse järgi vaid ühe inimese kasuks painutanud.