Vene rahva koos oma juhtidega tõukamine isolatsiooni ei too kaasa oodatud tulemusi, vaid aitab hoopis võimendada konflikti läänega, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: vene rahval on täiesti olemas selline omadus, mida nimetatakse eneseohverduseks (3)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
30. mai 2018, 13:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa ja lääneriikide suhted on ajaloolises plaanis olnud alati keerulised ning nende arengutrajektoor on liikunud edasi aina siksakitades: katsetele läheneda on ikka ja jälle järgnenud vastasseisu perioodid.
Venemaa uue poliitika lääne suhtes esitas president Vladimir Putin 2007. aastal Münchenis peetud kõnes. Tookord sõitles Venemaa juht Euroopat ja Ameerika Ühendriike halva käitumise eest ning kuulutas, et Venemaal on strateegilised huvid nõukogudejärgses ruumis. Imekspandaval moel ei kuulnud lääne demokraatlike riikide juhid selles kõnes selgelt kõlanud ähvardusi. Asjata. Sest juba aasta pärast järgnes Venemaa agressioon Gruusias ühes vasallrežiimide loomisega Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.
Lääs vaikis edasi. 2014. aastal jõudis aga kätte Kremli Krimmi-Donbassi avantüüri aeg. Alles siis hakati Euroopas ja Ameerikas aduma reaalset ohtu, mis lähtub Putini rajatud režiimist. Nüüd saabus Venemaa ja lääneriikide suhetes järsk jahenemine, mis kestis lausa 2018. aasta maini ja millega kaasnes terve laviin vastastikuseid süüdistusi maailmakorra rikkumises. Siis aga äkki…
Omakasupüüdlikkus, mitte sõbralikkus
Viimasel paaril nädalal on Kremli ametlik positsioon Euroopa Liidu suhtes järsult muutunud. Sõna otseses mõttes kõik juhtivad Venemaa kanalid, kus korraldatakse poliitilisi jutusaateid – «Õhtu Vladimir Solovjoviga», «Sõnaõigus», «Postskriptum» ja teised –, pulbitsevad enneolematust Euroopa-armastusest ja on tormanud eurooplasi kaitsma Ühendriikide alanduste eest.
Venemaa režiimi propagandistid, kes veel eile nimetasid Euroopa Liitu Ameerika tallalakkujaks, kuulutavad nüüd, et Euroopa on Donald Trumpi nii jäletu ahistamise ohver, mille kõrval Harvey Weinstein paistab suisa ingel. Rohkearvuline Kremli ekspertide kari pööritab silmi ning pajatab erutusest katkeval häälel loendamatutest hädadest, mis ähvardavad Euroopa riike pärast seda, kui Ühendriigid taandus tuumakokkuleppest Iraaniga. Kirglikult maalitakse silme ette Euroopa majanduse tohutu häving, kui Ameerika kehtestab sanktsioonid ning tollid terasele, alumiiniumile ja autodele.
Kõiki lõi üle Moskva linnapea Sergei Sobjanin, kes intervjuus telekanalile RTV teatas, et Euroopa riikide delegatsioon saabus Peterburi rahvusvahelisele majandusfoorumile selleks, et otsida Venemaalt kaitset Ameerika sunni ja surve eest. Moskva linnapea arvates on negatiivses suhtumises Venemaasse toimunud läbimurre ja kõik maad tahavad nüüd nendega sõbrad olla. Putin sõnas samuti Peterburi foorumi ajal, et Venemaa on valmis aitama kõiki, kes ainult kaitset vajavad. Tõsi, Venemaa president lubas sama hingetõmbega abistada ka Trumpi, kellel Kremli bossi sõnul lihtsalt segatakse edendada koostööd Venemaaga.
Kogu see teema illustreerib väga selgelt üht ümberlükkamatut tõdemust: välja sirutatud sõbrakätt hindab Putini režiim alati ühemõtteliselt partneri nõrkuse ilminguna ja on valmis seda omakasupüüdlikult igatmoodi ära kasutama.
Putini enda siht on samuti ilmselge: Ameerika ja Euroopa alliansi nõrgenemist ära kasutades saavutada Venemaa ettevõtetele kehtestatud sanktsioonide tühistamine. Tõsi, selles Putini režiimile lähenemise kampaanias osalevad nüüd ühekorraga nii Itaalia üldvalimised võitnud populistid kui ka Eesti ühiskonnategelased, kes otsekui korralduse peale hakkasid valjul häälel kõnelema rahu ja sõpruse taastamisest Venemaaga. Huvitav on sealjuures see, et kõigi nende üleskutsete autorid ei nõua midagi Venemaalt, vaid tahavad näha ainult lääneriikide ühepoolseid järeleandmisi.
Loomulikult on rahu terves ilmas just see, mida vajab iga riik ja iga inimene meie väikesel planeedil. Aga kas tasub usaldada sullerit lausa nii palju, et istuda temaga kaardilaua taha?
Läänel raskusi arusaamisega
Venemaa pusib seniajani liikuda maailma globaliseerumise trendile vastassuunas ning üritab kõigiti leida integratsiooni asemel profiiti konfliktides ja lahkhelides. Täiesti nähtavalt peab Putini režiim ebaausat topeltmängu. Venemaa vastutab igati põhjendamata pingete üleskruvimise ja destabiliseerimise eest nii Euroopas kui ka Lähis-Idas. Rikkudes igakülgselt rahvusvahelist õigust, sekkudes aina teiste riikide siseasjadesse ja kasvatades jõuliselt sõjalist võimekust, mängib Moskva ohtlikult tulega.
Maailma üldsus enam isegi ei jahmu, vaid tunneb tülgastust Venemaa juhtkonna pidevate püüete peale eitada seotust Aleksandr Litvinenko mürgitamisega, Boeingi reisi MH18 allatulistamisega Ukraina kohal, Skripalite mürgitamiskatsega, samuti katsete peale eitada osalemist Donbassi konfliktis mässuliste poolel ja igakülgset Bashar al-Assadi režiimi poputamist, mis ometi on kasutanud keemiarelva omaenda kodanike vastu.
/nginx/o/2018/05/30/7871487t1h2a4b.jpg)
See on selge, mida Putin läänelt soovib: ärge teie segage meil möllata Süürias ja Ukrainas, ärge sekkuge meie asjusse, andke raha ja tehnikat ning meie siis vastutasuks ei pommita teid meie uute suurepäraste ülehelikiirusega rakettidega.
Kas selline käitumislaad on tänapäeva rahvusvahelistes suhetes vastuvõetav? Loomulikult mitte. Aga mida ootab lääs Venemaalt?
Mõnikord tundub mulle, et seda ei tea ka lääne demokraatlike riikide juhid ise. Siiski on mul tekkinud päris kindel arusaam, et lääs ei suuda seniajani Venemaad kuigi hästi mõista. Üldiselt saadakse teadmisi meie maa kohta mitmesuguste ekspertide aruandeist. Kuid Venemaa tundmine ning ekspertide aruannete sisu omandamine on kaks väga erinevat asja. Venemaal on oma sügav sisemine elu, omad probleemid, aga ka omad rõõmud. Putini võim tegutseb palju kavalamalt, kui paljud oskavad arvata, ning Venemaa ühiskond on palju keerulisem, kui paljudele tundub.
Harida ja valgustada
Lääne ja Venemaa suhete õige valemi väljapakkumiseks tuleb esijoones tunda Venemaad ning leida üles läänt ja Venemaad ühendavad väärtused. See võib tunduda suisa võimatu. Euroopa peamised kõlbelised väärtused ei maksa Venemaal kopikatki. Vabadust peetakse hädaks ja õnnetuseks, «liiga tark» on kasutusel sõimusõnana, seadusi ja õiglast kohut ei usu keegi, rikkust hinnatakse patuna. Pealegi on Levada keskuse (2018. aasta jaanuari) andmeil 66 protsenti venemaalastest veendunud, et Venemaal on vaenlasi ja nende seas on peamine Ameerika (nii arvas 68 protsenti küsitletutest).
«Sissepiiratud kindluse» sündroom ainult tõukab ühiskonda võime toetama, suurendab ühiskondliku agressiivsuse astet ja kutsub esile soovi maksta kätte neile, kes on teisel pool «müüri».
Mõned lääne eksperdid on välja pakkunud lihtsa «Euroopa õnne» retsepti: boikottida Putinit ja ümbritseda Venemaa sanitaarkordoniga põhimõttel «don’t trouble trouble before trouble troubles you» («ära tüli tülita, kuni tüli pole sind tülitanud»). Ent ma olen kaugel mõttest hakata Venemaad pidama pidalitõbilaks ja tõugata vene rahvas koos oma juhtidega isolatsiooni. «Sissepiiratud kindluse» sündroom ainult tõukab ühiskonda võime toetama, suurendab ühiskondliku agressiivsuse astet ja kutsub esile soovi maksta kätte neile, kes on teisel pool «müüri». Kusjuures maksta kätte isegi oma elu ohvriks tuues.
Uskuge mind, vene rahval on täiesti olemas selline omadus, mida nimetatakse eneseohverduseks. Seepärast oskan ma lääne ja Venemaa suhete harmoniseerimiseks anda ainult ühe nõuande: harida ja valgustada venemaalasi, purustada nende eelarvamused Euroopa ja Ameerika suhtes. Sealjuures pole tarvis öelda venemaalastele, kui halvasti nad elavad – see tekitab ainult eemaletõmbumist ja ärritust. Parem rääkida juba sellest, kui hästi elatakse Euroopas ja Ameerikas, Kanadas ja Austraalias, sest reaalne demokraatia ja tõhus majandus on raudkindlalt iga kodaniku ja iga riigi edu pant.
Miks Nõukogude Liidus tõmmati ette raudne eesriie? Nõukogude juhtkond mitte niivõrd ei varjanud tõde enda kohta (kuigi ka sellel oli oma roll), kuivõrd kartis kohutavalt, et Nõukogude kodanikud pagevad kadeduse ajel läände teksade ja makkide järele. Kadedus on antud juhul positiivne tunne, mis ei pea aga venemaalastes tekitama soovi põgeneda, vaid iha muutuste järele oma riigis. Sellega ühes tuleb ent hukka mõista ka Putini režiimi kuriteod ning «NATO soomusrongi» tasuks hoida tagavarateel.
Moskva peab igaveseks ajaks kaotama ülbuse, nagu võiks mis tahes tempe ja sigadusi karistamatult korda saata. Rahu terves maailmas on liiga väärtuslik, et usaldada seda Kremli huligaanide kätte või hakata kaarte mängima ühes lauas Putiniga.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.