Erik Aru: armastus ja sotsiaalne konstruktsioon (2)

Erik Aru
, ajakirjanik, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arnold Akberg. Konstruktsioon. Linn. 1929. Õli FOTO: Kumu
Arnold Akberg. Konstruktsioon. Linn. 1929. Õli FOTO: Kumu Foto: Kumu

Inimkonna praegused teadmised ei anna pädevust joon tõmmata, mis on sotsiaalne konstruktsioon ja mis bioloogiline paratamatus, kirjutab kolumnist Erik Aru.

Aastal 1930 kirjutas Nõukogude Liidu plaanikomitee kõrge ametnik Leonid Moissejevitš Sabsovitš: «Eksklusiivne armastus iseenda laste vastu põhineb loomulikult mitte niivõrd «looduslikel» bioloogilistel, kuivõrd sotsiaalmajanduslikel faktoritel.“ (Tõlge inglise keele kaudu Juri Sljozkini raamatust «The House of Government».) Nüüdses kõnepruugis kostaks Sabsovitši arvamus umbes järgmiselt: vanemlik armastus on oma olemuselt pigem sotsiaalne konstruktsioon.

Sotsiaalne konstruktsioon on populaarne väljend praeguses avalikus debatis, mida nii mõnigi selles osaleja nimetab kultuurisõjaks. Selle rindejoone ühe poole võitlejad peavad end tulevikku vaatavateks uuendusmeelseteks, nende oponendid aga vastutustundetuteks maailmamuutjateks. Nende vastas seisavad enda meelest alalhoidlikud, kahe jalaga maa peal mõistuseinimesed, teise poole arvates aga vanameelsed igandid. Kui veel laia labidaga pahtlit panna, siis ühed peavad näiteks soorolle ja rahvust pigem sotsiaalseks konstruktsiooniks, teiste meelest on tegu bioloogiliste tõsiasjadega.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles