Anastasia Edel: Putin pole meile tsaar! (6)

, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Lovetsky / AP

Protestid, mis puhkesid üle kogu Venemaa enne Vladimir Putini vannutamist neljandat korda presidendiametisse, näitavad rahva sügavamat rahulolematust. Kui president Vladimir Putin küünitab kätt Monomahhi mütsi, Venemaa tsaaride vääriskividega üle külvatud reliikvia järele, riskib ta sillutada teed tõeliselt laiaulatuslikele rahutustele, kirjutab kirjanik Anastasia Edel. 

Protestid kulgesid tuttava mustri järgi. Politsei kuulutas rahvakogunemised ebaseaduslikuks ja ajakirjandus kahandas nende suurust. Põhikorraldaja Aleksei Navalnõi, kes on ühtlasi Venemaa de facto opositsiooniliider, võeti dramaatilisel moel vahi alla: politseinikud lohistasid ta Moskva meeleavalduselt ära. 15. mail mõisteti ta 30 päevaks trellide taha. Kogu riigis peksti läbi ja peeti kinni üle 1600 protestija.

Kuid üks äsjase protesti element tuli sootuks kaugest minevikust. Meeleavalduste põhiloosung «Ta ei ole meile tsaar» tõi pooleldi unustatud ajaloohämarused Moskva tänavaile ligemale sada aastat pärast seda, kui Venemaa viimane tsaar Nikolai II tapeti enamlaste kuulidest läbipuurituna ühes Jekaterinburgi keldris.

Veel sajand varem oli luuletaja Aleksandr Puškin filosoofist sõbra Pjotr Tšaadajevi tuju tõstmiseks, kes tsaar Nikolai I kritiseerimise eest hulluks kuulutati, ennustanud kaunima aja saabumist, mil Venemaa «unest virgub». Isevalitsuse rusudele, jätkas poeet, «ka meie nimed märgib ta!»

Ligemale kakssada aastat ja kolm revolutsiooni hiljem silmitses pronksist Puškin postamendilt tema nime kandva väljaku keskel tänapäevaste kaasmaalaste massi, kes, papist kroonid pähe asetatud, jätkuvalt püüdsid Venemaad äratada sajandeid kestnud uinakust - ning nende vastas seisvaid kasakavormis nuutidega mehi. Puškini nimi on tänaseks märgitud tõepoolest paljudele monumentidele, aga tema ettekuulutus ei ole ikka veel täide läinud.

Putin on küll sündinud Nõukogude Liidus, kus tsaar oli õigupoolest sõimusõna, kuid ta suhtub kunagistesse isevalitsejatesse märgatava kiindumusega. Vene õigeusu kiriku tulihingelise toetajana on ta visalt surunud läbi mõtet, et riigivõim on püha ning vastupanu sellele pühaduseteotus. Ta on tõusnud Bütsantsi keisrite troonile pühal Athose mäel Kreekas ning esitanud oma igikestvat presidendivõimu kui koormat, mida ta lihtsalt on riigi ja rahva teenimiseks kohustatud kandma.

Putin on küll sündinud Nõukogude Liidus, kus tsaar oli õigupoolest sõimusõna, kuid ta suhtub kunagistesse isevalitsejatesse märgatava kiindumusega. 

Kui enamlaste juhid lasksid tsaaride mälestusmärke maha kiskuda, siis Putin on püstitanud võimsad monumendid Vladimir Suurele Moskvas ja Aleksander III-le Krimmis. Neli aastat enne peaaegu märkamatult mööduda lastud Venemaa revolutsiooni sajandat aastapäeva 2017. aastal toetas ta 2013. aastal igakülgselt Romanovite suguvõsa 400. aastapäeva uhkeid pidustusi.

Nüüdsete protestide põhiloosungiga seadis Navalnõi, Putini vankumatu vastane, kes nõuab jätkuvalt valitsuselt tõtt ja ainult tõtt, isegi kui valitsuse agendid teda aina arestikambrisse tarivad, Putini keisritaotlused löögi alla. Niisiis need meeleavaldused ühtaegu tunnistasid Putini autokraatlikke taotlusi ja astusid neile vastu.

Protestijad enne Vladimir Putini ametisse vannutamist. 
Protestijad enne Vladimir Putini ametisse vannutamist. Foto: ANTON VAGANOV / REUTERS

Šansid on mõistagi Putini kasuks. Navalnõi käsutuses on YouTube’i kanal, Putinil aga terve riigiaparaat, üüratu survemehhanism, millest Venemaa tsaarid ei osanud unistadagi ja mille aastakümneid kestnud totalitarism on karastanud peaaegu läbimatuks. Aina tugevdatava sõjaväe ja mõjuvõimsate julgeolekuteenistuste kõrvale loodi 2016. aastal ka Rahvuskaart (Rosgvardija), mille 340 000 liiget alluvad otseselt Putinile.

Samuti tegutseb Putini alluvuses äärmiselt tõhus propagandamasin, mis paiskab aina välja vanade Nõukogude loosungite, revolutsioonieelsete usurituaalide ja «tarbijamentaliteediga» läänest üle võetud uusimate turundusvõtete postmodernistlikku segu. «Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik,» kõlab nüüdisaja põhimaksiim.

Pealtnäha Putini süsteem töötab. Ametlike küsitluste järgi toetab 86 protsenti venemaalastest - ja tavaliselt just 86 protsenti - teda kõiges alates Krimmi liidendamisest kuni viimase riigipea ametiajani. Ent Putini ambitsioonid postmodernse isevalitsejana võivad osutuda tema Achilleuse kannaks. Autokraadid peavad ju sageli rahva avalikku armastust ja imetlust tõeliseks. Mida inimesed tegelikult mõtlevad, ei saagi nad paraku teada.

Šansid on mõistagi Putini kasuks. Navalnõi käsutuses on YouTube’i kanal, Putinil aga terve riigiaparaat, üüratu survemehhanism, millest Venemaa tsaarid ei osanud unistadagi ja mille aastakümneid kestnud totalitarism on karastanud peaaegu läbimatuks.

Ajal, mil Venemaa majandus eelkõige rahvusvaheliste sanktsioonide ja Kremli enda vastusanktsioonide tõttu stagneerub, pulbitseb rahulolematus tasakesi aina edasi. Iga vapustus, kui tähtsusetu see esialgu ka ei tunduks, võib põhjustada purske. Siis ei pruugi Putinil enam piisata konkurentide ja teisitimõtlejate ründamisest, vaid võib vaja olla pöörduda tagasi stalinlike massirepressioonide juurde.

Iseasi, kui püsiv suudab selline diktatuur üldse internetiajastul olla. Siinkohal tasuks hoolikalt jälgida, kuidas Kremlil ei ole õnnestunud blokeerida Venemaa juhtivat kiirsuhtlusteenust Telegram: vähesegi vastupanu murdmise asemel on see hoopis lisanud hagu viimase aja protestidele.

Seda, kellele ja millele venelased truud on, on alati olnud väga raske välja selgitada. Samad inimesed, kes seisid tundide kaupa pakase käes, et hetkeks näha Nikolai II laeva pardal, tõstsid kümme aastat hiljem tema vastu mässu. Rahvas võib mõnda aega vaikida, nagu nad tegid seda hukatuslike tulemustega veel ühe Puškini meistriteose, tragöödia «Boriss Godunov» lõpul, kui troonile tõusis valetsaar. Kuid vaikimine ei tähenda kaugeltki alati nõusolekut.

Praegused protestid võivad tunduda tähtsusetud võrreldes Putini repressiivsete ressursside ja ametisse pühitsemise suurejoonelisusega. Ent raske on jätta tähele panemata ajalugu, mille poole protestijad on pöördunud. Krooni ihaldades unustab Putin, et Venemaa monarhia on kogu särast ja hiilgusest hoolimata alati olnud ääretuid ohte täis pikitud, sest isevalitseja põlgus seaduste ja õiguse suhtes jätab ta saatuse rahvamassi õigluse otsustada.

Monomahhi mütsi, Venemaa tsaaride vääriskividega üle külvatud reliikvia järele kätt küünitav Putin riskib sillutada teed tõeliselt laiaulatuslikele rahutustele. Sõltumata sellest, kas need viiksid viimaks täide Puškini ettekuulutuse või mitte, rebiksid need igatahes Venemaa lõhki ning peaaegu kindlasti heidaksid praeguse kvaasitsaari ajaloo prügikasti.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Anastasia Edel on raamatu «Putin's Playground: Empire, Revolution, and the New Star» autor. 

Copyright: Project Syndicate, 2018.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles