Sirbis sel reedel: kas põhiseadus on Eesti arengu jalapomm?

Sirbis 25. mail:

Sirp 25.05 Foto: Sirp

STEN LASSMANN: Klassikalise muusika suurim apostel ja teravaim kriitik

Richad Taruskin: «Minu meelest on vaenulik arvustus austusavaldus. Kui õnnestub tekitada vaidlus või vastuolu, siis see tähendab, et tegu on millegi olulisega.»

Muusikateadlane ja kauaaegne New York Timesi muusikakriitik Richard Taruskin on tänapäevase muusikateaduse suurkuju, kes on oma erakordselt erudeeritud ja intensiivselt retoorilise stiiliga loonud uue paradigma klassikalisest muusikast kirjutamisel. Taruskin on aidanud tõsta kogu valdkonna välja akadeemilisest isolatsioonist, mille põhjust nägi ta mütologiseeritud ja utoopilistes mineviku mõttemallides. 2017. aastal pälvis ta esimese muusikateadlasena Kyōto preemia, mida peetakse kunstide ja filosoofia valdkonnas Nobeli auhinna ekvivalendiks. Taruskini intellektuaalse haarde ulatust illustreerib kõige ilmekamalt kuueköiteline «Oxfordi lääne muusika ajalugu»: tegu on ainuautori ülevaatega kogu lääne kirjalikust muusikakultuurist VIII sajandist XX sajandi lõpuni. 23. – 26. IV pidas California Berkeley ülikooli emeriitprofessor Taruskin Eesti muusika- ja teatriakadeemias erakordse loengusarja, kus käsitles põhjalikult muusika historiograafiat, esitustavasid, traditsioone ja konstruktsionismi ning ontoloogiat.

TUI HIRV: Õpime väärtustama korrastatud võhiklust

Kunstnikel on kaasa sündinud ja välja arenenud hulk omadusi, milleta on majanduse areng ohus ja mida tippettevõtetes üritatakse väsimatult juhtidele õpetada.

Me armastame kunstnikke kasutada vapiloomana kohaturunduses, aga et kunstnikul võiks esineda mingigi majanduslik taip ja terviklik maailmanägemine, tundub eestlasele empiiriliselt täiesti võimatu. Ei jookse mööda külge maha korraks peatuda ja mõelda, kuidas me otsuste tegemise mandaadi oma väikeses ühiskonnas oleme ära jaganud, ja kas see jaotus peab püsima muutumatuna ka tulevad sada aastat.

KAAREL TARAND: Kas põhiseadus on Eesti arengu jalapomm?

Riigireformi SA strateegid esimesel katsel kullasoonele ei sattunud.

Iga kord, kui mõnd kaalukusele pretendeerivat dokumenti lugedes jõuan kohani, kus kirjeldatakse «erinevaid väljakutseid», hakatakse «tegevusi tegema» ja midagi «paika panema», kustub suur osa autorite usaldusväärsusest mu silmis ja asendub küsimusega, kas neil toimetajat ei olnud või siis päris kirjaoskajat oma põhirivistuses. Riigibürokraatia ja ametkondliku juhtimise kriitikud võiksid suuta oma seisukohti avaldada inimkeeles. Või siis tõesti arvavad nad, et Eesti avalikus teenistuses töötavad haritud inimesed on kaotanud võime suhelda muul viisil kui kantseleikeele stampväljendite abil?

KARIN PAULUS: Kitšikülvajate paraad

Kui kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis kuidas suhtuda (Tallinna) avalikku ruumi siginevatesse kingitud skulptuuridesse? Neid piinlikkusi ei saa ju kapipõhja peita.

Puuduliku kunstihariduse ja nõrga kodanikuühiskonna tulem on räiged skulptuurid parkides ja väljakutel: Mustamäe parditiigi ühejalgne «Mustamäe kaunitar», imeliku künkaga minikorstnapühkija Sõpruse kino juures, purjus Lible, Kalevipoja-teemalised puitpuuslikud. Tarbimise poole kreenis ühiskonnas kiputakse pidama igasugu ohtrust ja tegutsemist väärtuseks ega nähta ansamblit ja harmooniat, detailide tähtsust ning ka teisenenud kunstikeelt. Kui Nikolai von Glehni Nõmme arhitektuurivisioonid – «Seie saagu lenn» –, sarvikust hiid ning krokodill olid omal ajal erandlikud veidrused, siis tänapäeval võiksime ühise ruumiga hoolsamalt ja professionaalsemalt ringi käia.

TRISTAN PRIIMÄGI: Filmilahing palmide all

Tänavune Cannes'i filmifestival näitas, et oma positsiooni festivalimaastikul tuleb otsustavalt kaitsta. Esimesed sammud tehti õiges suunas.

Cannes'is on üks baar nimega Le Petit Majestic. Õigemini on Cannes'is loomulikult sadu, kui mitte tuhandeid baare, aga miskipärast on eristaatuse pälvinud just see üks: igal öösel kihab baariesine filmiprofessionaalidest, kes kogunevad vabatahtlikult just sinna ja maksavad vabatahtlikult õlle eest kuus-seitse eurot. Siiani pole ma täpselt aru saanud, mis on selles kohas erilist, välja arvatud tõsiasi, et see on enamasti lahti. Aga ka selliseid on küllalt. Kui edu seisab arusaamatutel alustel ja unustatud traditsioonil, siis kui kindel on üldse selle kohakese koht linna baarimaastikul ja kui lihtsalt võib see kõikuma lüüa?

Ujuda üle tuulise järve, põlev küünal peos. Intervjuu Katrina Kaldaga. KATRINA KALDA: «Raamatud on imelikud elukad: mõnikord arvad, et tuleb karvane, aga lõpuks avastad, et on hoopis suleline või soomustega!»

+ Katrina Kalda romaani «Maa, kus puudel pole varju» arvustus

REET VARBLANE: Kristjan Raua auhind kui demokraatia võrdkuju

Eelmisel kolmapäeval pärjati Tallinna raekojas neljakümne kuuendat korda Kristjan Raua auhinna laureaadid – Art Allmägi, August Künnapu, Leonhard Lapin ja Mall Paris.

Olen viimastel aastatel tõsiselt pead murdnud selle üle, milline koht on Kristjan Raua auhinnal meie teiste kunstiauhindade seas. Milline tähendus on sellel auhinnal meie praeguses väga aktiivses kunstielus?

PEETER LAURITS: Kuldsed kuuekümnendad

1968. aasta kevadel toimus Pariisis terve rida protestimarsse, kus tudengid avaldasid meelt konsumerismi, turumajanduse, Ameerika imperialismi ja de Gaulle režiimi poliitilise bürokraatia vastu.

Areng on harva sujuv ja ühtlane. Pungad küpsevad kaua ja sala, ennem kui nad soodsate ilmastikuolude kokku langedes lõpuks puhkevad. See juhtub tavaliselt üleöö. Veelgi drastilisem on putukate täismoondega areng. Nukustaadiumis vastse organid ja koed hävivad ning erilistest rakukogumitest (imaginaalketastest) moodustuvad valmiku elundid ja koed. Näiteks kärbse nukus on esimestel päevadel pärast nukkumist siseelundite asemel mingi pudrutaoline mass ning valmiku ja vastse vahel pole pealtnäha midagi ühist.

ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI: Järeldoktorid: talendid koju!

Kolm tegurit, mis kõige enam kujundavad võimalust või otsust Eestisse naasta: pere, sotsiaalne kapital ning kodumaise karjäärivõimaluse olemasolu.

Hiljuti avaldas statistikaamet rõõmustava teate, et 2017. aasta rändesaldo oli juba kolmandat aastat positiivne. Eestisse tuli tagasi 5258 inimest rohkem, kui siit lahkus, pool saabujatest on 20–40-aastased eestlased. See annab kahaneva rahvastikuga riigi tulevikuks kahtlemata lootust, ent ei tähenda, et võime rahuliku südamega eeldada protsessi iseeneslikku jätkumist. Tahame siinses artiklis lahata rändesaldo nišiprobleemi: kuidas tagasi tuua meie teadlased ehk talendid koju? Kui teadlaste Eestisse tagasipöördumine oleks sujuv ning järjepidav, teeksime tõhusa sammu teadusmahuka ühiskonna poole.

PEETER OLESK: Murrakud riiulis

Ühel pärastlõunal astus minu juurest läbi juristiharidusega kroonuametnik, kes on väga huvitatud keskaegsest arhitektuurist. Ta märkas ka dialektoloog Evi Juhkami kokku pandud paksu kõvakaanelist köidet «Harju-Madise murrak» (murdetekstid on toimetanud Mari-Liis Kalvik ja keelelise ülevaate kirjutanud Helmi Neetar, Tallinn 2012). Ta imestas, milleks selline raamat üldse ja miks minul. Siis ilmnes, et väga kõrgel aujärjel istuv kroonuteener ei tea eesti murdeainestiku publitseerimisest mitte kõige vähematki ning – mis veelgi hullem – ei tea paljud filoloogidki.

Rõõm, puhas rõõm. Intervjuu fotokunstnik Maxim Mjödoviga. MAXIM MJÖDOV: «Igal perel on oma arhiiv selles peituvate haruldustega, vaja vaid leida õige viis, kuidas arhiiviga ringi käia ja seda praeguses ajas võimalikult huvitavalt näidata.»

Uste avaja Gert Preegel. Intervjuu Eesti Noorte Teaduste Akadeemia peasekretäri Gert Preegeliga. GERT PREEGEL: «Keemia on keel ja keemik peab olema väga suur optimist, sest õppimiseks on väga palju võimalusi, aga väga vähe tulemuse saamiseks.»

Arvustamisel

Gilles Deleuze'i, Félix Guattari «Anti-Oidipus: kapitalism ja skisofreenia»

Katrina Kalda romaan «Maa, kus puudel pole varju»

näitus «Ajalugu pildis – pilt ajaloos»

Hannes Varblase «Teise üksinduse aegu»

Maria Avdjuško mängufilm «Tuliliilia»

XXVIII Brno graafilise disaini biennaal

ansambel U: kontsert «URR-19: Leedu»

Eesti Tantsuagentuuri «Ainukordus», VAT-teatri «Blow-up»

Vaba Lava ja Nukuteatri «Enne meid oli veeuputus»

Nukuteatri «Päris mäng» ja «(p)ÖÖ»