N, 8.12.2022

Alo Särg: meie mees Euroopa ajaloos - 200 aastat Barclay de Tolly surmast

Alo Särg
Alo Särg: meie mees Euroopa ajaloos - 200 aastat Barclay de Tolly surmast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Borodino lahing
Borodino lahing Foto: Internet

26. mail möödub 200 aastat Jõgeveste mõisniku feldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818) surmast Ida-Preisimaal Insterburgi (nüüd Tšernjahovsk, Kaliningradi oblast) lähedal.

8. veebruaril (vana kalendri järgi) 1807 jõudsid visalt edasi tungivad prantslased välja Preussisch-Eylau (tänapäeval Bagrationsk Kaliningradi oblastis) linna serva. Linna kaitsvad Vene väed kavatsesid vastu panna viimse võimaluseni. Möllas selline lumetorm, et vastast oli näha alles 50 meetri kauguselt. Kell 10 käis verine käsivõitlus linna tänavatel, võideldi iga tänavanurga, iga hoovi, iga tagaaia pärast. Venelaste read andsid siiski järele ning prantslased hakkasid neid vaikselt linnast välja suruma.

Vaid üks väeosa pani veel linna kalmistul kangekaelselt vastu. Iga uue prantslaste rünnakuga positsioonidel seisjate read hõrenesid, kuid ei taandunud. Siis langes ühel hetkel hobuselt väeosa juhtinud kindral – kuul oli purustanud ta parema käe küünarluu. Üks allohvitser kandis ta oma kätel lahingumöllust välja. Väeosa andis lõpuks järele.

Pärast lahingut lasi Napoleon, kes oli prantslaste eesotsas olnud, uurida, kes oli see kindral, kes talle nii suurt meelehärmi oli põhjustanud. Ja sai vastuse: kindralmajor Barclay de Tolly. Veel ei aimanud ta, et seesama kindral saab talle veel palju suuremaks takistuseks.

Jah, seesama kindralmajor Barclay, ei, nüüd juba kindralfeldmarssal, puhkab meil Eestis Jõgevestes oma viimset und. Selle suure (ja armastatud) mehe mälestust jäädvustada soovides laskis tema lesk rajada mõisasüdame lähedale künkale perekonna kalmistu. Otsus, milles iseenesest polegi midagi eriskummalist, ümbruskonnas paiknes neid teisigi.

Kalmistul valmis 1823. aastal klassitsistlik kabel, mis samuti ei ole teab mis haruldus, kabeleid leidus paljudel kalmistutel. Kuid eriliseks teeb kabeli esiteks asjaolu, et keiser Aleksander I-l oli Barclay jaoks valmis varutud matmiskoht mitte ühe kolkamõisa, vaid impeeriumi südames, Peterburis Kaasani katedraalis, Kutuzovi kõrval – ent lesk polnud nõus –, ning teiseks see, et kabeli püstitamisse kaasati kaks tolleaegset suurkuju… Tulemuseks on lihtne, kuid äärmiselt kaunis kunstiteos. Barclay sark asetati kabeli krüpti ja viis aastat hiljem jõudis tema kõrvale ka abikaasa.

Barclay de Tolly mausoleum Jõgevestes.
Barclay de Tolly mausoleum Jõgevestes. Foto: Gravüür

Imekombel on kõik see säilinud tänaseni. Seda säästis ka viimane suur sõda, kuigi läheduses asunud mõisahäärber läks just sel ajal kaduviku teed. Aga ka kabel, või mausoleum, nagu praegu tavatsetakse öelda, on näinud igasuguseid aegu. Küll on kohalikud lapsed peitnud end mängides sarkadesse, küll on kohalikud mehed hankinud proua sargast suitsetamiseks tubakat jne. Ühesõnaga, on olnud keerulisi aegu. Vähem keeruline ei olnud ka siis, kui 1960ndatel võis iga külastaja soovi korral sarkadelt endale narmakese mälestuseks rebida.

Kuid mida aasta edasi, seda paremaks olukord läks, kuni tänaseni, mil restaureeritud kabeli kõrvale vahimajja (kunagi elasid seal riviteenistuseks kõlbmatuks jäänud soldatid, kes jätkasid sümboolselt oma teenistust väejuhi kabeli auvahtkonnana) on rajatud isegi Barclay de Tolly muuseum.

Ehkki see pisike muuseum on ainus Eestis, võib väita, et Barclay de Tolly nimi on kõige suuremate tähtedega maailma ajalukku kirjutatud. Eri ajajärkudel on  epiteedid muidugi olnud erinevad: reetur, tsaari ees lömitav õukondlane, andetu käsutäitja; aga ka: suur väejuht, Napoleoni võitja, Vene vägede Pariisi juhtija ja nii edasi. Ajastutel on omad eelistused, kuid päris ära unustada ei ole teda kunagi saanud. Ehk näitavad seda ka talle püstitatud mälestusmärgid Tartus, Peterburis, Riias ja Tšernjahovskis. Lisaks loetletutele veel kujutised mitmel suuremal monumendil Novgorodis ja Moskvas ning terve hulk büste nii Venemaal kui ka Euroopas.

Barclay väljak Tartus.
Barclay väljak Tartus. Foto: Alo Särg

Vaatamata mälestusmärkide hulgale ümbritseb tema isikut saladuseloor. Kuni kirjeldatud lahinguni oli Barclay nimi tundmatu, või õigemini tuntud üksnes kitsas sõjaväeringkonnas. Lahingus saadud haavast paranedes (kuul lõhestas Barclay parema käe küünarluu ning selle tagajärjel oli käsi hiljem peaaegu halvatud) viibis Barclay 15 kuud ravil Memelis (tänapäeval Klaipėda Leedus), mis tollal kuulus Preisimaale.

Oluline on märkida, et samal ajal viibis linnas nii-öelda maapaos Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III. Ja ühel päeval juhtus midagi ootamatut. Peaaegu tundmatut kindralmajorit külastas kuninga õukonda teel olev keiser Aleksander I ise. Külaskäigu põhjuste üle on palju vaieldud, kuid tundub, et selle taga võisid olla Barclay arutelud oma lähikondlastega, mis olid kuidagi tsaari kõrvu kandunud.

Hetk oli pinev. Prantsusmaa ja Venemaa vahel oli küll sõlmitud vaherahu, kuid see oli hingetõmme enne suuremat jõukatsumist. Loomulikult oli uue sõja võimalus ka Barclay ja tema lähikondlaste vestlustes esikohal. Kaasaegsete sõnul oli Barclay see, kes esimesena leidis, et Napoleoni võitmiseks saab kasutada üksnes põletatud maa taktikat.

Barclay lähikonnas nimetati seda «sküüdi plaaniks». Keisri arusaamadega plaan sobis ja sellest hetkest sai alguse Barclay tähelend. Igal juhul sai Barclay peagi Georgi ordeni III järgu (kõrge autasu, mida on pälvinud vaid väga eriliste teenetega mehed), kindralleitnandi auastme ning ta määrati 6. diviisi ülemaks.

1808. aastal juhtis Barclay Vene-Rootsi sõjas Soomes juba korpust. Seal sai ta hakkama meeldejääva ettevõtmisega: jäätunud Kvarkeni lahe ületamise ning Umeå linna vallutamisega Rootsi enda pinnal. Kaasaegsed võrdlesid seda kuulsa Suvorovi üleminekuga Alpidest. Barclay vägesid nähes oli rootslaste üllatus suur ning vaherahu sai sõlmitud. Barclay sai aga 1809. aastal jalaväekindrali auastme. See oli alles algus. Samal 1809. aastal nimetati ta Soome suurvürstiriigi kindralkuberneriks ning Soomes asunud vägede juhatajaks.

Aasta 1812

Barclayle oli 1812. aasta kõige kuulsusrikkam ja ühtlasi ka kannatusrohkeim. Vene vägede tegutsemise põhistrateegia oli taandumine maa sügavusse, meelitades vastast enda järel, samal ajal kurnates teda pidevalt tiibadelt. Pidades silmas Napoleoni võimalikke rünnakusuundi, jaotati armee kolmeks grupiks.

Barclay de Tolly
Barclay de Tolly Foto: Karl Senff

Barclay sai neist suurima – I armee – juhatajaks. 1812. aasta juuni lõpus sõda algas. I armee paiknes sel hetkel Vilno (Vilnius) ümbruses. Siit aga algab arusaamatuste jada. Tundub, et üksnes keiser Aleksander ja Barclay teadsid kavandatavast strateegiast. Seda teavet ei jagatud isegi ülejäänud kõrgema juhtkonnaga. Mis muidugi mõnes mõttes on ka arusaadav. Venelaste igipõline omapära on pigem võitluses maha tapetud saada kui häbiväärselt, ilma tapluseta taganeda. See võib küll olla hetkel kangelaslik, kuid pikemas perspektiivis mõttetu. Kindlasti mõistsid seda nii kõrgelt haritud Aleksander kui ka Barclay.

Igasuguste manöövrite jaoks on oluline ühtne juhtimine, kuid selles punktis oli asi segasem. Juba enne lahingute algust oli I armee juurde saabunud ka keiser. Traditsiooniliselt sai sõjaväe juurde saabunud monarhist automaatselt ülemjuhtaja. Enne Aleksandrit oli seda sammu Venemaa valitsejatest viimasena astuda julgenud Peeter I. Hiljem võtsid ülemjuhataja ametiposti vastu veel Aleksander II, kes osales sõjategevuse juhtimises Balkanil Vene-Türgi sõja ajal 1877–1878, ning Nikolai II, kelle juhtimisele allus Vene sõjavägi Esimeses maailmasõjas.

Kooliajaloo üldistaval mõjul on arvatud-väidetud, et Barclay oli sõjavägede ülemjuhataja. Tegelikkuses ei olnud ta seda 1812. aastal ametlikult hetkekski. Tema sõna maksis üksnes I armees. Samas ei võtnud ka keiser enesele otsustavalt ülemjuhataja rolli, kuigi oli moodustanud armee juures oma peakorteri. Avalikult nimetas ta selleks alati Barclayd, kellel, nagu me juba mainisime, puudus aga igasugune õigus teiste armeede juhtidele käske anda. Ta otsustel oli küll sõjaministri korralduse staatus, kuid käsuna said need puudutada üksnes organisatoorset poolt, mitte aga näiteks vägede liikumist.

Tihti kukkus välja nii, et n-ö positiivse taustaga direktiive esitas keiser, samas kui Barclayle jäi halvamaigulistest teavitamine. Tekkis omalaadne kaksikvõim, kõik otsused pidid enne avalikustamist läbima kaks filtrit. Kogu protsessi juures oli halvim nüanss aeg, mis kõigele sellele kulus. Üldjuhul oli kõigil väeülematel kästud saata oma ettekanded Barclayle ning tavaliselt oli ka tema neile käskude andja, mis sellest, et keiser oli «palunud» tal vastav käsk edastada. Ja enda arvates vajalikul hetkel tegutses Aleksander igati ülemjuhtajana, andes vahetult käskusid ka I armee väeüksustele, seades Barclay juba toimunud fakti ette.

Armee taganes, kuid esimestest sammudest peale saatsid Vene armeed mitu tõsist probleemi. Aga enne olgu ära toodud üks fakt. Nimelt valitses 1812. aasta juunis-juulis selline kuumus, mida Napoleoni paljunäinud veteranid võrdlesid hiljem Egiptusega. Samasugune ebatavaline kuumus oli ka 102 aastat hiljem Esimese maailmasõja puhkedes ning ega ka 1941. aasta suvi, mil Hitler Nõukogude Liitu ründas, neile palju alla jäänud. Ühesõnaga, kuum suvi – sõda!

Kuumus aga ei olnud põhiprobleem, mis Aleksandri ja Barclay ees sõja puhkedes seisis. Esikohal oli infovaegus. Ja see puudutas nii infovahetust oma väeosade vahel kui ka luuretegevust. Raskused ilmnesid ka luureandmetega, sest tihti osutusid need teistkordsel kontrollimisel eksitavaks. Saamata kindlaid andmeid vaenlase liikumistest ja kavatsustest, olid Aleksander ja Barclay sunnitud oletama.

Oletamisega kaasnevad paratamatult möödalaskmised ja valearvestused, mis raiskasid niigi puudulikku ressurssi ega tekitanud juhitavates vägedes erilist usaldust. Õli lisas tulle vägede ebaõige asetus. Nii juhtuski, et sõjategevuse alguses osa vägedest lihtsalt puudus erinevatel põhjustel vaenuväe teelt. Ja need, kes juba kord teistest maha jäid, sörkisid nädalaid teiste järel, tekitades peavalu sõjaväe peakolonnis.

Probleeme tekitas ka infovahetus kindral Bagrationi juhitava II armeega, samuti selle ebaõiged ja otstarbetud manöövrid. Suutmata ette näha Napoleoni rünnaku täpset suunda, mida viimane ka hoolega varjas, olid Vene väed asetatud üksteisest liiga kaugele. Napoleon suutis veel ka pärast sõja algust edukalt oma pealöögi suunda varjata, põhjustades Vene väejuhatuses hulga eksiarvamusi. Napoleoni jõudude suurustki ei teatud täpselt. Nii-öelda töö käigus ilmnes, et need olid tunduvalt suuremad, kui eeldati. Ja nende jõududega võis ta suunduda veel mitme nädala kestel ükskõik kuhu!

Aleksander kartis väga pealinna Peterburi pärast. Barclay aga oli veendunud, et Napoleon järgneb taganevale Vene peaarmeele. Varasemad sõjad olid näidanud, et Napoleonile ei olnud tähtis territooriumite hõivamine, vaid vastase elavjõu hävitamine. Ilma Vene armeed eelnevalt otsustavalt purustamata oleks tema seljatagune jäänud Peterburi peale marssides kaitseta. Samas oli Napoleon kiirete tiibmanöövrite meister, eelvägedest kardinate varjus oskas ta neid edukalt läbi viia. Ka selline ümberhaaramine oli üks Aleksandri hirmudest.

Ja tõenäoliselt olekski see juhtunud nn Drissa laagris. See oli Preisi sõjateoreetiku Phuli plaani järgi ehitatud kindlustus Dvina (Väina, Daugava) jõe ääres, kus pidi ühe kavatsuse järgi antama pealahing. Positsioon oli oskamatult valitud ja kindlustused nii halva paigutusega, et ilma erilise pingutuseta suutsid kindralid keisrit veenda kavandatud pealahingust loobuma ning edasi taganema. See aga murdis Aleksandri, ta andis järele lähikondlaste survele ning lahkus armee juurest.

Sargad Barclay de Tolly mausoleumis.
Sargad Barclay de Tolly mausoleumis. Foto: Alo Särg

Enne ärasõitu oli keisril Barclayga tunnipikkune eravestlus. Mida nad rääkisid, pole täpselt teada. Valveadjutant aga kuulis keisri lahkumissõnu Barclayle: «Kindral, annan teile täielikud volitused. Ainult teil lasub vastutus Venemaa päästmise eest!» Hiljem kordas Barclay mitu korda lähikondlaste ees, et keiser jättis talle armee, öeldes, et ta hoiaks seda, sest teist tal enam ei ole. Muide, Kutuzov lähtus hiljem samast põhimõttest.

Keiser lahkus, kuid ühtset ülemjuhatajat ei määratud ikka. Seega olid mõlemal põhiarmeede juhil ühesugused õigused. Iga sammuga kasvas rahulolematus, kostma hakkasid kahtlused ja isegi süüdistused Barclay aadressil. Tõsi, hetkeks olukord normaliseerus, kui kaks armeed Smolenskis ühinesid ning Bagration end vabatahtlikult Barclay alluvusse andis. Aga see oli leevendus vaid hetkeks. Vaja oli ühtset ülemjuhatajat.

Kaaluti variante. Bagration oli üks armee populaarsemaid kindraleid, kindla käega sõjamees, kuid ilma igasuguse sõjalise hariduseta. Keisrile ei sobinud ta oma armuloo pärast keisri õe Jekaterinaga. Augusti lõpus määras keiser vastumeelselt (ta pidas vana kindralit intrigandiks ja kehkenpüksiks) ülemjuhatajaks vürst Mihhail Kutuzovi. Kõik juubeldasid, kuid taganemine jätkus.

Kutuzov oli piisavalt tark, et Barclay üldstrateegia ainuvõimalikkusest aru saada. Aga lõpmatuseni venivat taandumist ja Moskva loovutamist ilma võitluseta ei saanud isegi tema endale lubada. Nii toimus verine Borodino lahing. Vene armee kaotas langenute ja haavatutena pea pool armeest. Ka prantslaste kaotused olid suured, kuid nemad oleksid suutnud järgmisel päeval lahingut jätkata, kui ainult Vene armee poleks jõudnud enne taganeda. Kusjuures on oluline märkida, et lahingu tegelik juht oli Barclay. Vanadusest nõder ülemjuhataja piirdus vaid üldiste suunistega.

Barclayle isiklikult kujunes lahing omamoodi lunastusretkeks. Oma valgel hobusel, paraadmundris, ehituna kõikide aumärkidega, oli ta ühtaegu nii hea sihtmärk vastasele kui ka innustav eeskuju omadele. Tema valget kübara suletutti nähti lahingu kibedamates kohtades. Barclay all lasti surnuks viis hobust; tema kõrval tapeti kaks ja haavati seitset adjutanti; kuul läbistas tal mütsi ja mantli. Tema munder oli määritud verega ja kaks korda oleks ta peaaegu vangi langenud, kuid sellele vaatamata ei tõmbunud ta tagasi. Ja kuigi sosistati, et ta otsis lahingus surma, saatis teda enneolematu õnn. Kuna Barclay parem käsi oli halvatud, pidi ta lahingus kasutama vasakut kätt, tema külgesid kaitsesid uljaspeadest adjutandid. Järjekordsel rünnakul viis ta ise ratsaväe rünnakusse ning võitles prantslastega nagu tavaline ratsaväelane.

Kaks korda sattus ta tõsisesse ohtu: üks kord tõstis Prantsuse kürassiir juba mõõga, et tema pea maha raiuda, kui Barclay tallipoiss ta maha laskis; teine kord sai Barclay hobune püstolikuulist haavata ja ta ise oleks Prantsuse ulaani poolt surnuks trambitud, kui adjutandid poleks teda päästnud. Ühes kesksetest rünnakutest sai kindral Bagration puusa surmavalt haavata. Tulnud uuesti teadvusele, küsis ta ümbritsevatelt: «Mida teeb kindral Barclay? Ütelge talle, et armee päästmine on nüüd tema kätes. Siiamaani on läinud kõik hästi, Jumal hoiab teda!»

Barclay oli ka see, kes juhtis lahingule järgnevat taganemist ja Moskva loovutamist ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Armees aga valitses ikka veel Barclay-vastane suhtumine. Kutuzov targa õukondlasena küll soosis seda suhtumist, kuid avalikult ei toetanud mingil moel. Mitmes 1812. aasta sündmusi käsitlevas töös on välja öeldud mõte, et Kutuzov sõi Barclay armeest välja. Tegelikult ei ole Kutuzov midagi niisugust teinud. Kutuzovi vaikival nõusolekul tegid selle musta töö ära tema lähikondlased. Solvunud ja haige kindral lahkus teenistusest, lausudes: «Vürst (Kutuzov) ei taha oma loorbereid mitte kellegagi jagada!»

Kirjas abikaasale andis ta tunnetele voli: «Kuidas see asi ka ei lõpeks, olen alati veendunud, et ma tegin kõik võimalku riigi säilitamiseks. Ja et see, et Tema Majesteedil on olemas veel armee, millega vaenlast ähvardada, on minu teene. Peale arvukate veriste lahingute, millega ma igal sammul hoidsin vaenlast tagasi ja põhjustades talle tuntavaid kaotusi. Andsin armee edasi vürst Kutuzovile sellises olukorras, et ta võis selle jõudu edukalt vaenlase vastu kasutada. Ma andsin selle talle üle hetkel, kui olin parimatel positsioonidel valmis vaenlast ründama. Ja ma olen veendunud, et oleksin vaenlast löönud… See, et armee ei saanud Borodino lahingus lõplikult ja täielikult lüüa, on minu teene ja veendumus selles trööstib mind elu viimse hetkeni.» Löödud väejuht leidis tröösti vaid oma armsas Jõgevestes. Detsembris andis keiser talle Georgi ordeni II järgu.

Jõgeveste mausoleumi sisevaade.
Jõgeveste mausoleumi sisevaade. Foto: Gravüür

Armeest eemal olla ei saanud Barclay siiski kuigi kaua. Nüüd osales ta keisri isiklikul kutsel Vene vägede sõjakäigus Euroopasse, mis tõi talle lõpuks Pariisi hõivamise juhtimise eest vürstitiitli ning kindralfeldmarssali auastme. Samuti Georgi ordeni I järgu. Barclay on üks neljast isikust (feldmarssalite Kutuzovi, Paskevitši, Diebitschi kõrval), kes on saanud selle ordeni kõik neli järku.

Siinkohal on vist kõige parem kokkuvõtvalt tsiteerida kindral Jermolovit: «Barclay de Tolly oli õukonnas kohmakas ega äratanud mingisugust sümpaatiat keisrile lähedastes isikutes. Kõneldes külmalt, ei ilmutanud ta venelastele omast sõbralikkust ja vahetust… Samal ajal oli ta igati haritud, positiivse meelelaadiga ning temale usaldatud asjades äärmiselt hoolas. Oluline oli, et ta ei olnud jäigalt kinni üksnes omaenda mõtetes ja plaanides. Hingelt oli ta väga heatahtlik ja vastutulelik, olles samal ajal äärmuseni vapper. Ühesõnaga, Barclay de Tolly juures esines puudusi, milliseid võib leida paljude inimeste juurest ja millest pole pääsenud ka enamik meie kindralitest.»

Barclay Eestis

Barclay jalajäljed Eestis ei piirdu kaugeltki mitte ainult Jõgeveste mõisa maadega. Isegi siin viibis ta ju tegelikult kaunis lühikest aega, põhimõtteliselt vaid mõni kuu pärast armeest lahkumist, ja muidugi nüüd – juba pea kakssada aastat.

Jõgeveste mõisa peahoone (hävis Teises maailmasõjas).
Jõgeveste mõisa peahoone (hävis Teises maailmasõjas). Foto: Alo Särg

Barclay on sündinud Leedus (see pole küll kindel), kuid tema lapsepõlv möödus Suure-Jaani lähedal Ängi mõisas onu ja tädi juures. Just siin õppis ta selgeks eesti keele. Muide, 1812. aastal kasutati tema juhtimisel mitmete luureandmete edastamiseks just nimelt eesti keelt, mis oli paljudele baltisakslastest ohvitseridele arusaadav! Barclay esimeseks teenistuskohaks sai Viljandi. Hiljem elas siin mõnda aega tema abikaasa. Siin sündisid ka tema esimesed lapsed, kaksikud, kes surid varakult. Siit ka järgmise seos. Nende matusekohaks sai Tarvastu kalmistu. Tarvastus toimus ka Barclay ja tema abikaasa Helene Auguste von Smitteni laulatus 1791. aastal.

Tartus Raekoja platsil asuvas Braclay ehk nn viltuses majas Barclay tegelikult viibinud ei ole, selle ostis tema abikaasa alles pärast mehe surma. Aga see ei tähenda, et Barclay Tartus mujal poleks viibinud. Tartus on Karl August Senffi käe all valminud tuntuim Barclay portree. Ja just siin asub üks kaunimaid monumente Barclay de Tollyle, mis seisab siin juba 1849. aastast. Viibinud aga on Barclay kindlasti veel mitmes Eesti paigas. Elasid tema vanemad ju Laiksaare mõisas Saarde kihelkonnas (ja on sinna ka maetud), 1817. aastal ostis Barclay enesele Paenasti mõisa Kolga-Jaani kihelkonnas jne.

Ma ei tea, kas see kõik teeb Barclay de Tollyst just «meie mehe», aga eestimaalase, meie kaasmaalase kindlasti!

Märksõnad
Tagasi üles