Ivan Makarov: ainus usutav sotsioloogiline uuring on valimised (6)

Ivan Makarov
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolumnist Ivan Makarov.
Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Liikumine Eesti 200 pääseks hiljutisele erakondade reitingutele tuginedes riigikokku. Mis siis ajendas rohkeid küsitletuid andma oma toetust järjekordsete mõttetalguliste kogumile, küsib arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Erinevate sotsioloogiliste firmade viimased uuringud rabavad oma kohati ebaloogiliste tulemustega: Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes pole viimasel ajal mitte millegi mõistlikuga silma paistnud, kasvatas oma toetust lausa poole võrra, ja Eesti 200 mustand pääseks praeguse seisuga riigikokku.

Meie sotsioloogid on tõenäoliselt professionaalid ja kasutavad tänapäeva metoodikat, kuid sellegipoolest paneb terve mõistus kahtlema: kas nendel kalkulatsioonidel on ikka reaalsusega pistmist ja kas küsitletud inimesed võtsid asja ikka tõsiselt.

Sama arukas kui usaldada võhivõõrast

Eesti on teadagi väike – kuhu sa ka ei läheks, ikka leidub mõni inimene, kellega on sul ühised tuttavad. Ajakirjanik on palju suhtlev ja liikuv inimene, kuid allakirjutanu ei ole aastakümnete jooksul kohanud mitte ühtegi inimest, kes tunneks kedagi, keda oleks sotsioloogiliselt uuritud. Kas siis inimesed häbenevad nendega tehtut või on lubanud suu pidada, on raske öelda, kuna ei tea ju, kellele neid küsimusi esitada.

Kui uskuda, et Eesti elanikud on tõesti valmis lähetama parlamenti Eesti 200, ja et sellised me valijatena olemegi, siis olukord on ju ausalt öeldes trööstitu. See on sama arukas, kui anda juhuslikult vastu tulevale võõrale oma korteri võti ja koodiga pangakaart sellel põhjusel, et ta ütles sulle, et Eesti teid ja ilma on vaja parandada. Üks seltskond avaldas manifesti, kus oli rohkesti viiteid tungivale vajadusele parandada, hoogustada, saavutada. Initsiaatorid tahavad head, kuid esimene mõte pärast kirjapanduga tutvumist oli see, et dokumendi võiks lugeda ette Eino Baskin, kellel on veel nõukogude ajal suurepäraselt õnnestunud matkida tolleaegsete ametnike paatoslikku üldsõnalist retoorikat.

Mis sunnib küsitletuid, kui nad on ikkagi lihast ja luust arukad inimesed, eelistama reaalsetele tegijatele seltskonda, kes on mitte isegi ühtäkki, vaid justnimelt valimiste künnisel avaldanud oma  arvamust Eesti elu kohta? Sellisel juhul tuleks lülitada küsimustikku kõik targad kolumnistid Ahto Lobjakast Mihkel Mutini, sest nemad avaldavad põhjapanevaid arvamusi tunduvalt sagedamini ja neid avaldusi on ka huvitav lugeda.

Mis siis ajendas rohkeid küsitletuid sisuliselt eelhääletama võimu sisse mingite järjekordsete mõttetalguliste kogumi? Kas tõdemus, et niikuinii on sotsioloogiline küsitlus õigustühine? Või see, et Eesti 200 kui poliitiline jõud ei jõudnud veel tekkidagi, kui juba vahvalt pandi midagi pihta, nimelt nimi? Või vastupidi see, et initsiaatorid ei jõudnud veel oma valijaid petta, telesaates kedagi läbi sõimata ja kuluhüvitist põhjani ammutada? Või on tegemist humoorika protestihääletusega, nagu mõnes Ameerika pisikeses kogukonnas, kus linnapeaks kandideerivad kõuts, siga või viieaastane laps, ja valijad neid ka toetavad?

Jah, mõned seni pildil ja võimul olnud erakonnad on paljusid ära tüüdanud, oma valijate usaldust kuritarvitanud, kuid nad on kahtlemata teinud ka reaalset tööd, riik toimib ja areneb. Kui teil on mingi probleem perearstiga, te ei ole rahul tema ravimeetodite või suhtumisega, siis võib ju alati ta välja vahetada, kuid kes teist pöörduks selleks täiesti tundmatu ja seni mittepraktiseerinud meediku poole? Ikka uuritakse maid ja küsitakse ka tuttavatelt, et kuidas on, kas ma ei läheks vihma alt räästa alla, kuna tervis on ju kalleim vara? Aga kas riik oma tervishoiusüsteemiga siis ei ole?

Pigem tugi kui valgustus

Allakirjutanu on veendunud, et ainus usutav sotsioloogiline uuring on valimised, kuigi ka seal tekivad kahtlused ja küsimused – kas elektrooniline hääletus on ikka turvaline,  reklaamikampaania aus, hääli ei osteta? Ja kas ei ole sotsioloogiliste küsitluste tulemuste avaldamine tõe pähe muutunud osaks reklaamikampaaniast, sest valijatele pakutavad edetabelid on ju sisuliselt juhendid? Olgu, Eestis on tühisemategi asjade peale raha raisatud, kuid tuleb tunnistada, et sedasorti eelsoojendamisel on ka ilmselge suunav funktsioon. Ega mõistlikul inimesel tule ikka nii lihtsalt pähe mõte lennutada hoobilt riigikokku põrsast kotis, kui seda kotti talle ette ei söödeta.

Kui otsida mingeid paralleele, siis tuleb meelde Igor Mangi Tallinna linnavalitsusele osutatud teenus – kivide väestamine: sotsioloogid väestavad teatud mõttes valijate ajusid, kusjuures nii tähetarga kui teadlaste allikad on müstilised. Kus lõppeb sotsioloogia ja algab sotsialismus, teame me kõik. Aga kus lõppeb sotsioloogia ja algab propaganda, on tunduvalt keerulisem küsimus. Nagu teada, võimaldab sotsioloogia prognoosida sotsiaalseid nähtusi ja neid hallata. Äkki on asi selles, et eesti poliitsotsioloogia on kreenis just haldamise poole? Et mõned staarsotsioloogid on ühtlasi ka poliitiliste eelistustega arvamusliidrid? Et sõltutakse rahastajatest? Olen korduvalt lugenud sotsioloogiliste uuringute andmeid, mis üsna jõhkralt vastandasid oma järeldustes inimesi nende päritolu ja keelelise kuuluvuse pinnal. Aga see on juba ühiskonnas toimuvate protsesside otsene mõjutamine. 

Võib-olla on asi selles, et meil pakutakse pidevalt eeldatavaid asju tõe pähe ja pärast tulemuste avaldamist kuuleme me vaid autorite endi elegantseid selgitusi, ja et meil on sotsioloogiliste uuringute statistika väljaspool kahtlust ja kriitikat? Šoti kirjanik, ajaloolane, ajakirjanik ja antropoloog Andrew Lang ütles omal ajal: «Statistika poliitiku jaoks on nagu tänavalaterna post paadunud joodikule: pigem tugi kui valgustus.»


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Kommentaarid (6)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles