Andres Herkel: vajame Macroni plaani Eestile (8)

Andres Herkel
, riigikogu liige (VE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Herkel
Andres Herkel Foto: Erik Prozes

Uus kodanikuliikumine tuli äsja välja manifestiga, mis püüdis vaadata kaugemale kui nelja-aastane valimistsükkel. Siinne kirjatükk keskendub just eesseisvale valimistsüklile ja kavandab üsna idealistliku pildi sellest, mis peaks 2019. aasta valimistel esiplaanil olema, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (Vabaerakond). 

Euroopa kõige kuumem poliitik on Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja tema soov riigiehituses tehtud vigu parandada võiks ka meile inspireeriv olla. Nagu 2014. aastal hakkas muutuste vajadust kehastama Vabaerakond, nii näitab ka nüüdne uue jõu ootus, et poliitikas on vaimne seisak.

Suured siseküsimused

Majanduse üldine seis püsib hea, aga nõudlik publik näeb, et kasvu piirid on ligidal ning tulevik toob probleeme. Erakondadelt nõutakse selgeid vastuseid suurtele küsimustele. Need on näiteks pensionite ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, paindlikumad töösuhted, maaelu ja regionaalpoliitika, maksud, haridussüsteem ja selle vastavus tööturu nõuetele.

Pensioniea tõusuga on üldjoontes lepitud, aga pikemad vaidlused keskenduvad sellele, kuidas nn paindliku pensioneerumise sõltuvus keskmisest elueast ja tervena elatud aastatest ikkagi tuletatakse. Märksa teravamalt tuleb maailmavaateline erinevus välja küsimuses, kas vildaka ja halva tootlusega teise samba korral saab leppida esimese samba täieliku ühtlustamisega, nagu praegune valitsus on ette pannud. Selles küsimuses positsioneerib IRL end koos sotside ja Keskerakonnaga vasakule, Reformierakond, Vabaerakond ja EKRE on paremal.

Samuti kerkib järjest selgemini esile mõte jagada ravikindlustus solidaarseks ja isikustatud osaks. Seevastu Kaja Kallase idee, et tervisekindlustust peaks edaspidi pakkuma erasektor, jääb pigem üksildasse unustusse, sest see jätaks kvaliteetse tervishoiu võimaluse vaid varakale vähemusele.

Paindlikumate töösuhete saavutamine on kindlasti järgmise valimistsükli teema. Vabaerakonna senised algatused sotsiaalmaksu lae kehtestamiseks ja põranda kaotamiseks leiavad järjest enam toetust. Tööturu efektiivse toimimise tagab hoolivam suhtluskultuur ja inimese väärtustamine.

Ettevõtlust edendava sammuna on endiselt päevakorral sotsiaalmaksu otsustav langetamine. Siin on Reformierakonnal aeg astuda vanadest dogmadest välja, mööndes alternatiivina kinnisvaramaksu võimalikkust ning valmistudes järgi andma ka üksikisiku tulumaksumäära osas. Lahendused, mida pakutakse, lähtuvad eeldusest, et üldine maksukoormus väheneb.

Macroni plaan Eestile

Kuna Vabaerakonna demokraatiapaketi ideedest pole kartellipoliitikutele seni ükski meeltmööda olnud, on need teemad jätkuvalt esil. Nii avatud nimekirjadel, kus mandaadid saadakse rangelt saadud häälte alusel, kui ka põhimõttel, et riigikogu mandaat ja kohaliku volikogu mandaat ei ole ühitatavad, on lai ühiskondlik toetus. Kartell tegeleb nende teemade püüdliku mahavaikimisega.

Erakondade riigipoolse rahastamise vähendamine peab seekord saama olulise laiendi seoses vajadusega kärpida riigi muid mõtlematuid kulusid. Kala mädaneb peast ja riik riigisektori ülekuludest. Eesmärk vähendada hõivet avalikus sektoris kiiremini, kui väheneb Eesti tööealine elanikkond, on taas aktuaalne.

Esile kerkivad mitmesugused lihtsad lähenemised, mis soovivad kärpida avalikke kulusid ühtlase joonlauaga kas kolmandiku või neljandiku võrra. Tegelikult peab kärbe toimima nii, et riigi põhifunktsioonide täitmine ei kannata ehk seda saab teostada skalpelliga, mitte kääridega. Et seda saavutada ning murda end mugavustsooni asetanud lõputute nõustajate, analüüsijate ja kontrollijate vastuseis, vajamegi siseriiklikku «Macroni plaani Eestile».

Jah, Prantsusmaa süsteem on kohmakam ja kivinenum, samuti ei pruugi meile sobida Prantsusmaa ja Saksamaa hegemoonia Euroopa Liidus, aga see energia millega Macron astus bürokraatia ja mitmesuguste iganenud privileegide vastu väärib järgi tegemist.

Järgmine keskne teema, mis tuleb suureks kõneleda, on vabadus kui selline. Pole midagi väärtuslikumat kui isiksuse vabadus, mis on seotud tema teadlikkusega vastutusest. Samal ajal on meie seadusandlus paljudes valdkondades läinud ülereguleerimise teed. See piirab ühelt poolt isiksuse vabadust ja vaba ettevõtlust, aga teiselt poolt tekitab ka tarbetut halduskoormust.

Riigihalduse keskendumine põhiteenuste mugavale kättesaadavusele ja personaalne e-riik, mida ka Eesti 200 rõhutas, on see, mida riigilt oodatakse.

Vene kaardi tuhmumine

Vene-Lääne vastasseis püsib ja vähemalt osa Eesti poliitikuist kujutaks hea meelega ette, et see on seesama, mis Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseis. Yana Toom ei jäta kasutamata võimalusi peaministri meelt morniks teha. Opositsioon kõmmutab infotunnis küsimusi kõige pihta, milleks Toom ja Mihhail Kõlvart põhjust annavad. See on ka mõistetav, sest Jüri Ratasele tuleb ta skisofreenilist olukorda meelde tuletada.

Siiski ei kujune Vene kaart nii dramaatiliseks, kui see oli Savisaare päevil. Savisaart peeti ühekorraga messiaks ja mölakaks, aga Ratas lihtsalt veereb edasi ja teeb näo, nagu ei puutuks nood poripritsmed üldse temasse. Tema peamine häda on suutmatus panustada Keskerakonna parandamisse. Ainsana saavutab sel alal mõningast edu Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon, kes lõpuks, ma loodan, sulgeb korruptiivse kanali, millega Tallinn Pervõi Baltiiski Kanalile avalikku raha annab.

Ka Euroopa pagulaspaanika on tuleval aastal juba vana teema, mis EKRE jaoks uusi kaarte ei ava. Pigem kinnistub arusaam, et Eesti rändepoliitika on olnud konservatiivne ja EKRE püüab end pigem muude teemade abil üles ehitada. Neid iseloomustab endiselt selline «pauk, müts ja prõmm» stiilis poliitika, mille peamine eesmärk on protestihäälte kodustamine.

Suhtelises populismituules püsib endiselt Keskerakond, kes on välja tulnud erakorralise pensionitõusu lubadusega. Kuna aga peaministripartei ei ole seda mõtet riigi eelarvestrateegia koostamisel kaitsnud, siis on see vähem veenev, kui Keskerakond algselt lootis. Usaldusväärsust kärbib ka tasuta ühistranspordi läbikukkumine.

Mida lähemale valimistele, seda päevselgemaks saab, et Keskerakonna positsioon sõltub venekeelse valija lojaalsusharjumusest. Jüri Ratas, Mailis Reps ja Kadri Simson mõistavad seda ja püüavad erakonda maksku mis maksab enda käes hoida. Et seda tagada, loovutatakse Toomile kõik võimalused meile Euroopa Parlamendis halba teha.

***

Noile tuleva aasta teemadele lisandub mõistagi tõik, et ees seisavad ka Euroopa Parlamendi valimised. Suure tõenäosusega avalduvad erakondade erinevused siin pigem selles, missuguseid vahendeid keegi tsentraalselt juhitud unitaarriigi kujunemise vastu on valmis kasutama ja kui hästi Euroopa teemasid tegelikult tuntakse. Aga nagu ikka tuleviku puhul, seisab meil riigi ja ühiskonnana peagi ees veel midagi, mida keegi ette ennustada ei suuda.

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles