Kolmas ja viimane näide. Lause täitemenetluse seadustiku § 115 lõikest 2:
«Kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, välja arvatud juhul, kui täitedokumendiks on muu kui lapsele kohtumenetluse ajal elatise maksmise nõude kohta tehtud hagi tagamise määrus.»
Välja arvatud kui... on muu kui.
Tsiteeritud sätetest sõltub otseselt paljude inimeste igapäevane elu ja toimetulek. Reegleid on vaja, ent neist on kasu vaid siis, kui on selge, kes ja mida peab tegema, millised on õigused ja kohustused.
Nii oma praeguses ametis kui ka varem olen mõnd eriti segast normi märgates palunud selle autoritel eluliste näidete varal selgitada, mis on normi mõte. Mõnikord ei olegi kirjutaja teadnud, mida tahtis öelda. Sellisel juhul ei tohi põhiseaduse järgi normi üldse kehtestada. Kui aga sättel on mõte sees, olen soovitanud selle nõnda ka kirja panna.
Miks kubiseb meie õigusruum normidest, mille ühe hooga ettelugemine võtab võhmale ka kogenud näitleja?
Vastus on paradoksaalne, ent lihtne. Selgesti, lühidalt ja arusaadavalt on palju raskem kirjutada kui segaselt ja pikalt. Lihtsalt ütlemiseks ja kirjutamiseks tuleb ju täpselt teada, mida tahad öelda. Mõne meelest näitab sõnakuulide kenitlev keerutamine erialast võimekust ja tarkust. Väidetakse, et lihtne ja selge jutt pole see päris «õige» õigusteadus.
Õnneks on praegu moes pigem sellised raamatud ja artiklid, milles paljastatakse kunstliku sõnavahu ja võltsteooriate tekkelugu, muu hulgas sedagi, kuidas asju sihilikult segaseks ajades tekitatakse endale juurde tööd ja aupaistet.