Nõukogude lipp.

FOTO: SCANPIX

Erinevalt kirikutest, mida on võimalik restaureerida, ei saa me mitte kuidagi korvata seksuaalvähemustele seda, mida nad pidid või on pidanud nõukogude ajal läbi elama. Küll on võimalik see, et lõpetame aastaid kestnud arutelu, kas nad on normaalsed täisväärtuslikud inimesed, kirjutab diplomaat Mats Kuuskemaa. 

Abiellumine ei ole Eestis juba mõnda aega kuigi popp. 2016. aastal abiellus kõigest 6360 paari – ehk umbes iga sajas eestimaalane. Suurem osa Eesti lapsi sünnib väljaspool abielu. Mõnigi eestlane tundub olema abielus oma karjääriga või halvemal juhul mobiiltelefoniga.

Siiski teatasid Eesti kirikuisad ja kamp parempopulistlikke poliitikuid mõni päev enne neid (huvitav kokkusattumus), et meie saja-aastase vabariigi üks suurimaid probleeme on ikkagi see, et põhiseaduses pole määratletud, kes kellega tohib abielluda või õigemini, kes ei tohi.

Mõnelegi tundub see mittevajalik Ida-Euroopa värk, kuid targem on püüda mõista, miks põlgab suur osa eestimaalastest seksuaalvähemusi ja nende õigusi aastate viisi sama järjekindlalt edasi.

Nõukogude võim tegi seksuaalvähemustest kurjategijad

1992. aastaks, kui Eestis dekriminaliseeriti samasoolised suhted, olid umbes pooled Eesti elanikest (600 000) saanud täisealiseks.

Nad kasvasid üles ühiskonnas, kus homosid ega muid seksuaalvähemusi sisuliselt justkui ei eksisteerinud. Neist ei kirjutatud ajalehtedes, raamatutes ega näidatud televiisoris. Nad olid Nõukogude võimu poolt ametlikult kurjategijatega võrdses staatuses, kes võisid kaaskodaniku koputamise või muu ebaõnne korral sattuda vanglasse või hullumajja. Ühiskond ei protestinud nende õiguste eest.

Seksuaalvähemused tegid seda, mida eestlased kõige paremini teha oskavad – kannatasid vaikuses. Mõni püüdis varjata end õnnetus abielus, mõni õnnetum tegi seda, mida tänagi liiga paljud Eesti mehed teevad – sooritas enesetapu (eri teadusuuringud näitavad, et perekonna poolt mitte aktsepteeritud seksuaalvähemustesse kuuluvate isikute puhul on suitsiidikatsed ja depressioon kuni kaheksa korda tõenäolisemad kui ülejäänud ühiskonna puhul).

Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis ei olnud homoseksuaalsus keelustatud. Ida-Euroopa riikideski, mis omariikluse säilitasid, nt Poolas, ei keelustatud kommunismi ajal homoseksuaalsust või nt Ida-Saksamaal legaliseeriti see varem, kui seda tehti läänes. Euroopa mõistes olid seksuaalvähemused selgelt kõige halvemas olukorras Nõukogude Liidus, kus nad olid 1930ndatel taaskriminaliseerinud Stalin. Nad olid nõukogude aja vältel võimude poolt selgelt enim tagakiusatud osa meie ühiskonnast.

Selles, kuidas Nõukogude võim kohtles seksuaalvähemusi, ei saa süüdistada ülejäänud ühiskonda. Ometi mõjutas see jäädavalt Eesti ühiskonna suhtumist.

Ühiskonna suletuse tõttu kasvas suur osa eestlastest niiviisi üles, et ei pruukinud enda meelest teada ühtegi seksuaalvähemusse kuuluvat isikut.

Seksuaalvähemuste olemasolu teadvustati laiemalt alles pärast Eesti iseseisvumist – siis võis jääda mulje, et seksuaalvähemused ilmusid ootamatult välja nagu seened pärast vihma – justkui mõni uus moeröögatus.

1990ndatel ja 2000ndatel tõmbasid mõnedki arvamusliidrid võrdlusmärgi seksuaalvähemuste ning pedofiilide või loomapilastajate vahele.

Eesti meediaväljaanded on kõikvõimalikke seksuaalvähemusi puudutavaid eelarvamusi, mille väiteid võib iga ullike lihtsa guugeldamisega ümber lükata, kohelnud samaväärselt kui sisukaid teadusartikleid. Peaasi, et rahvas loeb – nii saab reklaami müüa.

Pikka aega illustreerisid seksuaalvähemusi puudutavad artikleid ka julgemat sorti pildid mõnest poolpaljast lillade tiibadega mehest, gay pride'il vikerkaarelippu lehvitamas. Protestimine ja karnevalid pole jällegi eestlasele maitsekohased. Jääb mulje, et tegu on mõne ekstreemliikumise, mitte tavaliste inimestega.

Põhiseaduslik märge viiks seksuaalvähemused kurjategijatest halvemasse olukorda

Nii elamegi täna sellises paralleelmaailmas, kus paljudele eelkõige vanema generatsiooni esindajatele tunduvad seksuaalvähemused nagu mõni avakosmosest pärinev hullusevorm, mis võib äkki nakatada ning neid enda kirikusse kindlasti ei tahaks.

Paljudele, eelkõige noorema generatsiooni esindajatele tunduvad jällegi härra Viilma seisukohad nagu «Tujurikkuja» onu Heino omad.

Kõige absurdsem meie kirikuisade ettepanekus on asjaolu, et kui Nõukogude võim tegi seksuaalvähemustest kurjategijad, siis härra Viilma ettepaneku järel seaksime nad põhiseaduse alusel, kurjategijatega võrreldes halvemasse seisu.

Muutuse sisseviimise järel lubaks meie põhiseadus jätkuvalt abielluda mõrvaritel, vägistajatel, röövlitel ja lapsepeksjatel, aga need seksuaalvähemused – nende kahjurlikkus oleks põhiseadusliku abiellumise keelu kaudu eraldi välja toodud. Mis sellest, et nad ka ilma põhiseaseadusliku paariastaatuseta abielluda ei saa.

Tänane ühiskondlik debatt on osake okupatsioonikahjudest

Kaua umbses toas istunud inimene ei pruugi tajuda, et ta ümber lõhnab.

Paljud nõukogude ajal või vahetult selle järel üles kasvanud eestlased ei taju, et kui nad oleksid kasvanud üles mõnes vabamas ühiskonnas, kus seksuaalvähemuste esindajad ei pidanud ennast varjama nagu jooksus olevad kurjategijad, oleks ka nende suhtumine teistsugune.

Oleks ka palju suurem tõenäosus, et nende lähedaste sõprade seas oleks mõni seksuaalvähemuste esindaja.

Nii taastoodavad paljud eestimeelsed inimesed, iseendale teadvustamata, nõukogudeaegset vaenu osakese suhtes meie enda ühiskonnast.

Seksuaalvähemuste õiguste vastu võitlemist on Eestis hakatud nimetama «perekonna väärtuste» kaitsmiseks, kuigi seksuaalvähemustele perekonna loomise keelamisel ei ole tegelikult mingit pistmist perekonna väärtustamise ega patriootlikkusega.

Eestis lokkava homofoobia tõttu loovad vähemad seksuaalvähemuste esindajad perekonna.

Eestisse sünnib seetõttu vähem lapsi ning märgatav osa seksuaalvähemustesse kuuluvatest noortest on kolinud mõnda Euroopa suurlinna, kus elab rohkem seksuaalvähemuste esindajaid, kui on Eesti pealinnas elanikke ning kus äärmuspoliitikudki on pärast ühiskondliku arutelu edasiliikumist endale lemmikpoksikottideks leidnud uued ühiskonnagrupid, kelle õiguste vastu võidelda.

Nii juhib näiteks Saksamaa parempopulistliku erakonna Alternative für Deutschlandi parlamendifraktsiooni samasoolises kooselus elav ekspankur Alice Weidel.

Korvamatu okupatsioonikahju

Erinevalt kirikutest, mida on võimalik restaureerida, ei saa me mitte kuidagi korvata Nõukogude Eesti kõige tagakiusatumale osale meie ühiskonnast seda, mida nad pidid või on pidanud läbi elama.

Me ei saa neile anda tagasi neilt ära võetud inimväärikust, neid uuesti nooreks ja elusaks muuta ning panna nad elama vabasse ja sõbralikku Eesti Vabariiki.

Seega pole okupatsioonikahjude hüvitamine seksuaalvähemustele ka parima tahtmise juures võimalik.

Küll on võimalik see, et lõpetame aastaid, varsti juba aastakümneid kestnud ühiskondliku arutelu, kas ka seksuaalvähemuste esindajad on normaalsed täisväärtuslikud inimesed või on nad kaamelid, kelle õigus eksisteerimisele on lõpmatu ühiskondliku arutelu teema – millesse on igal ullikesel õigus julgelt sõna sekka öelda.

See lõputu arutelu saab lõppeda ainult siis, kui anname neile selle õiguse, mis on Eestis olemas isegi kohtulikult karistatud kurjategijatel – õiguse ja seaduslikud võimalused luua ja väärtustada perekonda, nagu on seda juba teinud kõik teised traditsiooniliselt luterliku enamusega riigid Euroopas, välja arvatud Eesti.

Küllap oleks ka kirikuisad mõne aja pärast üllatunud, et seksuaalvähemuste näol on enamasti tegemist kõige tavalisemate, kohati isegi igavate Eesti inimestega, kes tahavad elada täpselt samasugust rahulikku elu nagu ülejäänud ühiskond.

Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid