/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Eesti venekeelne kogukond käsitleb Keskerakonda juhtiva peaminister Jüri Ratase toetusavaldusi lääne korraldatud raketirünnakule Süüria pihta Venemaa reetmisena. Sellist asja aga juba ei andestata, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Igal rahval on oma kangelased ja ajaloosündmused, mis tekitavad siirast rahvuslikku uhkust.
Nõukogude Liidu kodanikele oli üks selliseid sündmusi alati Stalingradi lahing – Punaarmee ja Saksa Wehrmachti võimas kokkupõrge Volga jõel Suure Isamaasõja aastail.
Too lahing kestis 1942. aasta juulist 1943. aasta veebruarini. Vaenupoolte peale kokku sai Stalingradi all surma, haavata või langes vangi üle kolme miljoni inimese.
Stalingradi lahing sai Nõukogude rahva võidu ja relvade võimsuse sümboliks. Selliseid sümboleid on Venemaa ajalukku heldelt laiali puistatud: vene inimesed võitlevad aina rahu eest, peavad võitlust viljasaagi koristamise pärast, alistavad kosmost ja taltsutavad jõgesid. Tänapäev ei ole siin erand.
Imperialistlikust suurushullustusest haaratud Vladimir Putin vajab lakkamata tõendeid, mis näitaksid tema üleolekut kõigest ja kõigist.
/nginx/o/2018/04/26/7809938t1hfd1f.jpg)
See tähendab, et on vaja võite: olümpiavõite Sotšis, edukat kampaaniat Krimmi liidendamiseks, «vene kevadet» Ukraina lõhestamiseks.
Ent too «vene kevad» muutus õige pea «talveks»: Kreml oli Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide surve all sunnitud loobuma kavast rebida Ukraina küljest ära uusi tükke. Võitjakuvand ent nõudis uusi tegusid. Ja siis viis Vladimir Putin 2015. aastal Venemaa väed Süüriasse.
Tuleb märkida, et algul ei näidanud Venemaa ühiskond selle idee suhtes üles erilist vaimustust:
Ülevenemaalise avaliku arvamuse uurimiskeskuse VTsIOM andmetel tundis 2016. aastal Süüria sündmuste vastu huvi ainult 20 protsenti Venemaa elanikest. 2017. aastal jälgis sõjategevust Süüria Araabia Vabariigis juba 50 protsenti venemaalasi.
Käesoleva aasta veebruaris kiitis 73 protsenti küsitletutest Venemaa sõjaväe tegevuse Süürias heaks ja hindas selle edukaks. Neist venemaalastest, kes tundsid Süüria sündmuste vastu huvi, arvas umbes 20 protsenti, et Venemaa aitab Süüria valitsusel pidada sõda terroristidega ning 20 protsenti oli arvamusel, et Venemaa osutab Süüria rahvale humanitaarabi. Kuid ligemale 60 protsenti venemaalastest oli veendunud, et sõja Süürias on on valla päästnud Ameerika, kes relvastab ja toetab terroriste. Seepärast kinnitas koguni viis protsenti küsitletutest vähimagi kõhkluseta, et Süürias sõdivad venelased ameeriklastega.
2018. aasta märtsis nentis tuntud Kremli propagandist Vladimir Solovjov uhkusega, et terroristid on Süürias lõplikult purustatud, Venemaa relvajõud on kehtestanud maal täieliku korra ja puhastanud territooriumi terroristidest.
Kui president Donald Trump aprilli algul teatas, et Ühendriigid ja tema liitlased on valmis andma löögi Süüria sõjaliste objektide pihta karistuseks selle eest, et Bashar al-Assad kasutas keemiarelva, algas Venemaa ajakirjanduses ja ühismeedias tõeline hüsteeria. Ameerika ja Euroopa aadressil hakkas lendama süüdistuste ja ähvarduste laviin: läänt süüdistati rahvusvahelise õiguse rikkumises ning Süüria valitsusvägede ründamise korral ähvardati Venemaa õhutõrjerelvade viivitamatu võimsa vastulöögiga.
Erilise kire ja hoo saavutas hüsteeria siis, kui Trump jättis ütlemata kättemaksuaktsiooni täpse aja, teatades Twitteris, et see võib juhtuda «väga varsti või ka üldse mitte nii varsti».
Venemaa patrioodid olid vaimustusest lausa sillas: Trump lõi kartma, Ameerika andis alla, Euroopa tunnistas lüüasaamist! Ja siis andsid Ühendriigid, Prantsusmaa ja Suurbritannia 13. aprillil äkki Süüria sõjaliste objektide pihta rea tulemuslikke raketilööke. Venemaa ajakirjandust tabas seepeale üleüldine halvatus.
Asi ei olnud selles, et ameeriklased ikkagi täitsid lubaduse ning pommitasid keemialaboreid ja sõjaväebaase. Õudust äratas see, et Venemaa sõjavägi Süürias, mis peaks kaitsma al-Assadi vaenlaste eest, ei vastanud neile rünnakutele mitte millegagi ja mitte kuidagi.
Marurahvusliku Venamaa Liberaaldemokraatliku Partei juht Vladimir Žirinovski, kes tegutseb Kremli «salajase» arvamuse hääletoruna, katkestas ametiisikutest esimesena vaikuse ja teatas, et «täna on Süüria esijoones Venemaa ja Ameerika Ühendriikide lahinguväli».
Propagandistid leidsid Venemaa mittesekkumisele sadu põhjusi. Aga peamine põhjus on kõigile selgelt näha: Putin lõi kartma. Ja puges peitu.
Venemaa ühiskonnas arutatakse samal ajal üha innukamalt Kolmanda maailmasõja mõtet. Venemaalased tundsid ennast alandatuna ja on valmis kätte maksma. Pensionärid porisevad poesabas: «No kaua võib see Inglismaa aina sigatseda. Täimuna selline, mitte riik. Oleks juba aeg neile vastu pead anda, ühest pommist piisaks küll.»
Isegi minu kodukandist Tomskist tulevad teated, et ülikooli õppejõudude peredes vaieldakse, millal täpselt sõda puhkeb. Seda ei peljata, sõjaks valmistutakse kui paratamatuseks. Tundub nii, et võit Ameerika üle Süürias saab peagi Venemaa uueks rahvuslikuks ideeks ja uueks «Stalingradiks» venemaalastele.
Ühendriikide, Prantsusmaa ja Suurbritannia raketilöögid Süüria sõjaliste objektide pihta andsid võimsa löögi ka Eesti peaministri ja Keskerakonna esimehe Jüri Ratase mainele siinse venekeelse kogukonna silmis. Ratas enesestmõistetavalt toetas seda sammu.
Venekeelses Delfis avaldati Eesti peaministri kommentaar pealkirjaga «Ratas: sõjalise jõu kasutamine Süürias Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt on äärmuslik, kuid vajalik käik». See lugu kogus üle 300 kommentaari, millest mõned tasub ära tuua:
«Jurassik, kuidas on lood sinu isandate tegevuse seaduslikkusega? Soovin, et sinu orjade hõim satuks kunagi süürlaste asemele»; «Miks üldse igasuguseid lollusi suust välja ajada. Häbi on sellise riigi pärast»; «Ratas, kas sul pole häbi toetada Trumpi valele rajatud režiimi? Ratas, kas sul pole häbi vaadata silma neile, kellele pommid kaela heideti? Või on nad viienda järgu inimesed?»; «Aga see-eest on meil Loll-Jura! Eesti krants teenib peremehe käest palukesi välja»; «Jalgratas, ära saada end häbisse … sul on ülemus – Eesti rahvas – ja see nüüd küll ei ole andnud sulle õigust jama ajada». Viimane kommentaar kogus üle 1000 meeldimise.
Eesti venekeelne kogukond käsitleb täiesti üheselt lääne koalitsiooni sunnitud toetamist Keskerakonna juhtide poolt Venemaa reetmisena ja hoiatuslasuna Putini suunas. Sellist asja aga juba ei andestata …
Üksi Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom istub üleni valges Brüsselis ning kasutab kõiki kommunikatsioonivõimalusi, mida Euroopa Liidu maksumaksjad on tema käsutusse andnud, ära Süüria huvide väljendamiseks.
Kui uurida Toomi Facebooki leheküljel avaldatud tekste, saab teha väga selge ja ühese järelduse:
Toomist on saanud üks al-Assadi režiimi kirkamaid poolehoidjaid ja lääne koalitsiooni karmimaid süüdimõistjaid.
Tema suurimad vastased on Donald Trump, Theresa May ja … Reformierakond.
Sellise stardikapitaliga on armsal Toomil päris head võimalused ajada Keskerakond lõhki või alustada üldse iseseisvat poliitilist mängu.
PS. Monitooringusüsteemi Medialogija andmetel mainiti aastail 2015–2018 Süüriat Venemaa ajakirjanduses 3,3 miljonit korda.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.