Reformierakonna uus juht Kaja Kallas oravate üldkogul.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Avalik diskussioon ja mingisugunegi ametlik konkurents on meil asendunud telesaates röökimise, paleeintriigide ja telgitaguste sobingutega, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Kui Eesti kodanikud küsivad, miks neil ei lubata valida oma riigi presidenti, saavad nad kutselistelt politikaanidelt iga kord standardse vastuse: Eestis on esindusdemokraatia. Aga kas Soomes siis ei ole, kuna soomlased valivad oma presidenti ise?

Asi on pigem selles, et Eestis on juurdunud demokraatialaadne süsteem, mis annab võimul olijatele peaaegu piiramatud võimalused oma poliitiliste ja majanduslike huvide rahuldamiseks ülejäänud elanikkonna õiguste arvelt.

Esindajate demokraatia

Esindusdemokraatia on meil muutunud esindajate demokraatiaks, mis teostab mitte niivõrd valijate, kuivõrd valitute tahet.

Võtkem kasvõi Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL), kes tõlgendas oma rahvuslikult meelestatud valijaskonna tahet nii, et partei pinnalpüsimise nimel astuti kaudsesse koalitsiooni Ühtse Venemaaga ning lasti oma tuntud liikmel toetada eesti koolilaste kätega Vene maailma ja Kremli pehme jõu kasutamist Eestis. 

Nüüd tahab IRL ennast ümber nimetada Isamaaks, kuid tasuks kindlasti kaaluda ka Oblasti varianti.

Parteinimekirjade süsteemist, mis soosib grupiviisiliselt ja võõra raha abil võimu sisse trügivaid poliitikuid ning nullib ära üksikkandidaatide õigust valituks saada, on räägitud 1992. aastast, kui üks tegelane pääses riigikokku 51 häälega ja hiljem pääses ka vastutusest metsavarguste eest, kuna tunnistati süüdimatuks. Tegelikult oli see diagnoos valimissüsteemile.

Hiljem täiendasid «alla-meetri-riigikogulaste» nimekirja teisedki naljatilgad, samas kui tuhandeid hääli saanud inimesed jäid parlamendi uste taha.

Aga sullerite valemitel põhinev demokraatiat naeruvääristav süsteem püsib ikka veel. Nagu ka monoparteilise võimu kants pealinnas, kus võib takistamatult korda saata ükskõik mis poliitilisi ja korruptiivseid sigadusi.

Meil aina korratakse, et Vladimir Putinit valivad telepropaganda poolt pestud ajudega inimesed.

Vastab tõele, kuid meil Tallinnas on ju pilt sama, ja isegi propagandakanalid ja valijaskondki kattuvad.

Tagajärjeks on see, et Putini kehtestatud režiimi saaks kõigutada ainult revolutsioon ja Tallinna korruptiivset süsteemi suudaks ohjata vaid surmanuhtluse kehtestamine suurriisumiste ja erakordse jultumuse eest. Mõlemad variandid on muidugi ulmelised.

Putin, kõrvaldades valimistelt oma ainsa veel mõrvamata tõsiseltvõetava rivaali, on vähemalt imiteerinud demokraatiat ja lubanud endaga «konkureerida» seltskonnal, millesse kuulusid õigeusklikud kommunistid, verejanuline psühhopaat, teatud mainega seltskonnadaam ja teised klounid.

Meie Eesti presidendi määramine oli aga korraldatud selliselt, et valikuvõimalust ei pakutud enam isegi riigikogulastele: te kas kinnitate ainsa kandidaadi või jääb Eesti rahvusvahelisse häbisse.

Seega aeti isegi ilma klounideta läbi, kuigi, jah, üsna pea sai seda protseduuri tõsise näoga vasardanud Eiki Nestor presidendilt ordeni.

Eesti esimene naispresident Kersti Kaljulaid on tark, tegus ja ka puhtinimlikult sümpaatne poliitik, kuid allakirjutanu peab siiski võimalikuks korrata, et 100-aastase vabariigi rahvas on küps ise valima oma järgmist riigipead.

Kuid valitute demokraatia seljas galopeeriv seltskond tahab jätkuvalt kontrollida ka seda institutsiooni ja määrata riigipea oma äranägemise järgi.

Selline siis ongi meie eliit?

Ka erakondade tasemel aetakse valimispoliitikat, kus ladvik käitub oma ülejäänud parteikaaslastega nii, nagu oleks tegemist kogu tuimaks tümitatud eesti rahvaga.

Vabaerakond, nagu ka IRL, vaevleb nüüd usalduskriisis, nende reiting on naeruväärne. Aga miks peakski seda erakonda usaldama pärast valikuvõimaluseta esimehe valimisi, kui vahetult enne formaalset hääletusprotseduuri heideti partei ridadest välja ainus vastaskandidaat? Kas vabaerakondlaste sõnavõtte õiglusest ja demokraatiast sai selle valguses enam päris tõsiselt võtta?

Nüüd etendas ka Reformierakond mingit valimistelaadset vodevilli ainsa esimehekandidaadi, panganduse geeniusest ja väsimatust intriigidemeistrist isa tubli tütre, «tulevase peaministri» kinnitamisega parteijuhiks.

Kusjuures «kõik loomad metsas teadsid ammu juba», et ta saabki esimeheks, nagu teati, et Leonid Brežnev valitakse Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäriks niikuinii ja et Putin jääb Venemaa presidendiks nii või naa.

Ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eilsel kongressil oli juhtkonna valimisel ainult üks kandidaat esimehe kohale.

Seda kõike on sama põnev jälgida, nagu ühe osalejaga kreeka-rooma maadlust. Vaadakem kas või Vikipeedias toodud valimiste definitsiooni: «Valimise teostavad valijad /.../, valides vastavate positsioonide  k a n d i d a a t i d e  vahel.»

Lihtsamalt: kui müüja turul lööb letile ühe kurgi ja palub teil valida, siis tema koht on mõnes Eesti erakonnas või siis miks mitte ka Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikus Parteis, kes valis eile Wiesbadenis esimest naisesimeest selle partei 150-aastases ajaloos, kusjuures Andrea Nahles oli ühtlasi ka ainus kandidaat Martin Schulzi alt vabanenud toolile. Kas tuleb tuttav ette?

Avalik diskussioon ja mingisugunegi ametlik konkurents on meil asendunud telesaates röökimise, paleeintriigide ja telgitaguste sobingutega.

Üks tagajärg on näiteks nii mõnegi valitsusliikme täielik vastutustundetus: karsklasest minister ühtäkki lahkub, kuna nii on tal mugavam; roolijoodikust minister lahkub, kuna jäi politseile vahele ja seda ei saanud tehnilistel põhjustel kauem varjata; sea- ja kanakarja skandaalidega seotud ministrid pääsesid üle noatera; kitsekarjusel ja kahe suuga Janusel nii hästi ei läinud…

Kas nad kõik ongi meie poliitiline eliit, kas nad ikka annavad endale oma seisusest päris aru, kas nad võtavad oma tööd tõsiselt? Ja kas praeguse valimissüsteemi ja poliitilise kombestiku juures peaksidki?

Reedel teatas ülemaailmne kodanikeühendus CIVICUS, et langetab Läti demokraatiareitingut «avatud demokraatiast» «piiratud demokraatiaks», mistõttu meie lõunanaabrid on heidetud välja auväärsest seltskonnast, kuhu kuuluvad Skandinaaviamaad ja Eesti.

Kodanikuühiskonna tugevdamise probleemidega tegelev CIVICUS väidab, et Läti võim on muutunud suletumaks. Eestile on aga viimasel ajal kombeks Läti sabas sörkida.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.