Sõjandusanalüütik Pavel Felgengauer raketilöögist Süüriale: sümboolne pommitamine varem teada antud kohas

Tomahawk-tiibrakett startimas Ameerika Ühendriikide sõjaväealuselt USS Monterey Süüria suunas. Foto: SCANPIX

Lääne «kättemaksuoperatsioon» Süüria vastu oli hoolikalt kaalutletud, kirjutab Novaja Gazetas Vene militaaranalüütik Pavel Felgengauer.

Raketilöök Süüria pihta, millest president Donald Trump juba nädal otsa rääkis, sai viimaks teoks. Inglise, Prantsuse ja Ameerika lennukid ning mõned Punasel merel viibivad laevad lasksid välja sadakond tiibraketti sihtmärkide pihta, mis eeldatavalt olid seotud Bashar al-Assadi režiimi keemiarelvade tootmise ja kasutamisega.

Üks raketilöögi sihtmärk oli uurimiskeskus Damaskuse eeslinnas, ülejäänud kaks paiknesid Kesk-Süürias Homsi lähedal. Kaks Ameerika hävitajat Donald Cook ja Porter, mis liikusid kõigile nähtavalt Süüria Vahemere rannikul ja millest ajakirjanduses nii palju kõneldi, nähtavasti vahetult lahingutegevuses ei osalenudki. Ilmselt oli nende ülesanne koguda täiendavat luureinfot ja tõmmata endale Venemaa sõjaväelaste tähelepanu.

Süüria sõjaväe juhtkond kinnitab, et nende õhutõrje tulistas alla hulga lääne tiibrakette, mida objektiivselt ei ole võimalik kuidagi kontrollida. Nii või teisiti on selge, et koalitsiooni valitud sihtmärgid purustati.

Muide, Süüria valitsusallikate teatel olevat Venemaa kolleegid neid ette hoiatanud, kuhu lääs võib löögi anda, ja süürlased olevat need objektid aegsasti evakueerinud.

Nii ei saanudki lääne rakettide kallivõitu tulevärgi tulemusel vähemalt esialgsetel andmetel ühtegi inimest surma ja tundub, et see oligi nii kavandatud. Pentagon on tunnistanud, et hoiatas raketilöögi eest meie väejuhte juba varem. Kõik osalised nägid pingsalt vaeva, et «kättemaksuoperatsioon» väidetava keemiarünnaku eest Douma linnas Ida-Ghouta oaasis ei tooks ega saakski tuua kaasa Ameerika-Venemaa otsest sõjalist kokkupõrget ja suurt sõda. Lühidalt öeldes nii läkski: Venemaa sõjaväelased Süürias ega laevad Vahemerel ei tulistanud isegi rakettide pihta, rääkimata juba lääne lennukitest ja laevadest. Douma pärast ei puhke ei piirkondlikku (üleeuroopalist) ega ülemaailmset sõda.

Ent ida ja lääne suhete kriis ei ole kuhugi kadunud. Vastastikune tänitamine ja vastasseis, kaasa arvatud Süürias, kestab edasi ja muutub arvatavasti veel ägedamaks. Süürias tegutsevad Ameerika, Prantsuse ja Briti eriüksused. Damaskus, Moskva ja Teheran soovivad loomulikult neid jõude Süüriast välja tõrjuda.

Lääne eriüksuslastest võib nüüd saada kohalike mitte päris ametlike jõudude aktiivse sissitegevuse siht (tõsi, selliseid rünnakuid on ette tulnud juba varemgi).

Pentagon võib vastuseks või lausa ennetavaltki anda lööke al-Assadi režiimiga seotud objektide pihta. Et praegu õnnestus nii hakkama saada, et lääne koalitsiooni sõjategevus oli suurel määral sümboolne, on muidugi väga tore, aga pole vähimatki garantiid, et seda suudetakse ka tulevikus. Teada värk: kui juba pommitama hakkad, on raske lõpetada. Nii Moskvas kui ka Washingtonis leidub jõude, kellele neil või teistel sisepoliitilistel kaalutlustel on tulus suhete maksimaalne pingestatus ja keda sõjalise ohu seisund täiesti rahuldab.

Tõelist «suurt» sõda ei ole soovi tõenäoliselt keegi, aga ohtlik köielkõnd sõja piiril kestab ilmselt edasi.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane