Vene oligarhile Oleg Deripaskale on viimasel ajal õnn pööranud selja. Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin teeb sellest väikese ülevaate.
Andrei Kuzitškin: Eesti sidemetega Venemaa alumiiniumikuninga seiklused (1)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
18. aprill 2018, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuningas seaduses – just sellises staatuses oli viimase ajani Venemaa miljardär, ettevõtte UC Rusal juht ja omanik Oleg Deripaska.
Ta sündis 1968. aastal Dzeržinski linnas, aga veetis nooruse tuntud kriminaalses piirkonnas Krasnodari krais.
1990. aastate algul, kui Venemaal tõstis pead «metsik kapitalism», sai Deripaska just seal lähedaseks tuntud mafioosode vendade Tšornoidega. Mihhail Tšornoist sai algaja ärimehe sõber ja juhendaja.
Vendade ülesandel omandas Deripaska nende huvides Hakassias (Lõuna-Siberis) asuva Sajanogorski alumiiniumitehase aktsiate kontrollpaki ning hiljem kerkis sama ettevõtte peadirektoriks.
/nginx/o/2018/04/17/7793699t1h2743.jpg)
Tõsi, kuritegelikus maailmas ei kesta sõprus kaua ning mõisted «tänulikkus» ja «üllus» ei kuulu selle seltskonna varamusse.
Juba mõni aasta hiljem üritas Deripaska saada aktsiad kätte selleks ajaks Iisraeli lahkunud Mihhail Tšornoilt ja laskis isegi meest pealt kuulata, et paljastada oma kunagine heategija narkokartelli liikmena.
Huvipakkuv on ehk seegi, et oma äritee algul 1990. aastatel liigutas Deripaska metallikoormaid eelkõige Eesti sadamate kaudu, kus sai tolliametnike «määrimise» eest oma kaubale vaba pääsu Euroopasse.
Vendade Tšornoide eestkoste alt vabanenult pani Deripaska peagi käpa peale Krasnojarski alumiiniumitehasele.
On teada, et ettevõtte aktsionärid ei tahtnud sugugi oma aktsiaid Deripaskale müüa. Kuid 1995. aastal tapeti kolm tehase tippjuhti ning Deripaska sai suure krai alumiiniumiäri enda kontrolli alla.
Kolmekuningalahing
2008. aastal sattus Deripaska ägedasse konflikti teise Venemaa oligarhi Vladimir Potaniniga.
Tüliõunaks sai mäetööstus- ja metallurgiaettevõte Norilski Nikel – Krasnojarski krai põhjaosas paiknev maailma suurim värviliste metallide tootja.
Ettevõtte puhaskasu ületas möödunud aastal kahe miljardi euro piiri.
Deripaskal õnnestus 2008. aastal osta 25 protsenti aktsiatest; Potaninile kuulus 30 protsenti. Deripaska soovis oma aktsiate osakaalu suurendada ja oligarhide vahel puhkes tõeline sõda.
Kokkupõrke peatas kolmas oligarh Roman Abramovitš, kes ostis blokeeriva paketi – kuus protsenti aktsiatest.
Ent 2017. aastal sai selle paketiga sooritatavate tehingute moratoorium läbi ning Potanin omandas Abramovitšilt veel kaks protsenti aktsiaid. Deripaska vaidlustas selle tehingu Londoni kohtus. Istungiajaks määrati 16. veebruar 2018.
Deripaska ei varjanudki soovi saada Norilski Nikel oma kontrolli alla ja asuda selle nõukogu etteotsa. Selle huvides loobus Deripaska isegi juhtivatest ametitest oma ettevõtetes UC Rusal ja En+.
Analüütikud kinnitavad, et Deripaskal olid Norilski Nikeliga väga suured plaanid: ettevõtte kapitali arvelt tahtnud ta katta oma alumiiniumikontserni UC Rusal võlad või siis ajada Norilski Nikeli pankrotti, et see maha müüa.
Deripaska nõudnud Potaninilt 20 protsenti aktsiate müümist nõndanimetatud vene ruleti (shoot out) põhimõttel, mille puhul aktsiaomanikul ei ole õigust tehingust keelduda. Ent siis laskus Deripaska õlale «must luik» Ameerika Ühendriikide sanktsioonide kujul.
Nastja Rõbka – Donald Trumpi liitlane
Õigupoolest laskus veel üks «must luik» Deripaska õlale juba 10. veebruaril, kõigest nädal enne seda, kui Londoni kohtus pidi hakatama arutama tema pretensioone Norilski Nikeli suhtes. Või kui täpne olla, siis ei laskunud lind, vaid ujus «kalake» – Valgevenest pärit tuntud prostituut Nastja Rõbka. Ja mitte oligarhi õlale, vaid muule kehaosale.
Aleksei Navalnõi postitas 10. veebruaril loo Rõbka seiklustest, kes Deripaska jahil otsekui võimekas Caesar suutis korraga tegelda õige mitme asjaga: nii tegeleda täiskasvanute asjaga kui ka salvestada diktofonile Deripaska vestluse Venemaa asepeaministri Sergei Prihhodkoga.
/nginx/o/2018/03/07/7664809t1h36a3.jpg)
Deripaska jutustas üksikasjalikult, kuidas Venemaa oli sekkunud Ameerika presidendivalimistesse, Victoria Nuland aga veetnud meeldivalt aega Venemaa meremeestega. Tõepoolest, Paul Manafort, Trumpi presidendikampaania endine juht, on tunnistanud, et töötas kümme aastat Deripaska heaks, esindas tema huve Ühendriikides ja sai selle eest üle 30 miljoni euro. Seepärast tunneb Deripaska Ameerika poliitikat küllaltki hästi.
Selge on, et miljonäri seiklused prostituutidega ei ilmunud vahetult enne Londoni kohtuprotsessi algust välja sugugi juhuslikult: paljud eksperdid pidasid seda otseseks katseks kompromiteerida Deripaskat ühtaegu nii Briti kohtunike kui ka Venemaa presidendi Putini silmis.
See õnnestuski: Kremlist anti lõukoertele rünnakukäsk ning Venemaa ajakirjanduses hakati täie hooga pesema Deripaska igat karva pesu.
Isegi Venemaa juurdluskomitee juht Aleksandr Bastrõkin teatas, et Deripaska poeg osales ebaseaduslikul korruptsioonivastasel meeleavaldusel.
Ometi esitasid 6. aprillil aktsionärid Deripaska kandidatuuri Norilski Nikeli nõukokku. Selsamal 6. aprillil avaldas Ühendriikide rahandusministeerium isikute ja nendega seotud ettevõtete nimekirja, kellega Ameerika territooriumil on edaspidi keelatud tehinguid teha. Nimekirja tipus seisis Oleg Deripaska. UC Rusali aktsiate väärtus kukkus viivitamata poole võrra.
Eesti ärimeestel tuleks aga sellest loost omandada üks õppetund: ärge kunagi ostke ametnike või prostituutide armastust. See võib teile liiga kalliks maksma minna.
Donald Trump aga vabanes üheainsa suletõmbega Ameerika metallurgiatööstuse konkurendist – Deripaska ettevõtted olid juba aastaid tarninud Ühendriikidesse alumiiniumi. Veel möödunud aastal ületas müügimaht Ameerika turul miljard eurot. Kuid 19 protsenti odavnesid teadaande järel ka Norilski Nikeli aktsiad.
13. aprilll loobuski Deripaska viimaks võitlusest selle ettevõtte pärast ning loobus kandideerimast nõukokku.
Niisiis aitasid Ühendriikide rahandusministeerium ja Nastja Rõbka kenasti käsikäes saavutada Venemaa oligarhil Potninil võidu oma ammuse vaenlase Deripaska üle.
Olen siiski üsna kindel, et Deripaska ei suundu Moskvasse Punasele väljakule, et inimestelt armuandi või Putinilt halastust paluda.
Deripaska ei ole kunagi olnud Venemaa presidendi lähedane sõber, küll aga on ta osanud teenida miljardeid, omandada kinnisvara Ameerikas, Itaalias, Suurbritannias ja Prantsusmaal, alles äsja ostis endale aga Küprose kodakondsuse. Ta osutab rohkelt teeneid Venemaa võimudele ja teda hätta ei jäeta.
UC Rusalil on oma 100 000 töötajat, nii et kui see ettevõte peaks pankrotti minema, siis jääksid kümned tuhanded pered elatiseta. Seda Putin kahtlemata lubada ei saa ning hakkab otsima Venemaa alumiiniumile turgu Aasias.
Eesti ärimeestel tuleks aga sellest loost omandada üks õppetund: ärge kunagi ostke ametnike või prostituutide armastust. See võib teile liiga kalliks maksma minna.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.