Sophia Besch: kas see on Väike-Saksamaa lõpp?

Riigipäevahoone, kus tegutseb Saksamaa parlament.

FOTO: Scanpix

Saksamaa peab viimaks hakkama pidama ennast oluliseks majanduslikuks jõuks, mida ta ju ongi, ja vastavalt käituma, kirjutab mõttekoja Euroopa Reformi Keskus teadur Sophia Besch.

Viimaks ometi on Saksamaal uus valitsus ametisse seatud.

Mitu kuud kestnud poliitilise kätemurdmise järel suutsid sotsiaaldemokraadid (SPD) ning Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) ühes oma Baieri sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU) valitsuskoalitsiooni kokku panna.

Kuid selle kokkuleppeni jõudmise käigus muutus midagi olulist Saksamaa poliitilises debatis.

Saksamaa on pikka aega nautinud luksust teeselda, et on midagi, mida ta tegelikult ei ole: nimelt väikeriik.

Möödunud aasta valimiste ajal puudus peaaegu täielikult igasugune debatt Euroopa Liidu ja Saksamaa rolli üle selles.

Kantsler Angela Merkeli tubli juhtimine toonastes arvamusküsitlustes kinnitas tema instinktiivset arvamust, et Saksamaa valijaid ei huvita arutelud Euroopa tuleviku üle.

Ja kuigi tookordne SPD juht Martin Schulz oli endine Euroopa Parlamendi president, keskendus ka tema peaaegu eranditult kodumaistele teemadele.

Saksamaa ajaloonarratiiv ja poliitilised eelistused piiravad ükspuha millise valitsuse ees seisvaid valikuid.

Kuid Donald Trumpi valimine Ameerika presidendiks, Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni reformikava ja vähemal määral ka Ühendkuningriigi otsus lahkuda Euroopa Liidust on muutnud paljude sakslaste mõttemaailma.

Kui Euroopa ees seisab korraga nii palju väljakutseid, peab Saksamaa mõningad kaua aega kehtinud eeldused üle vaatama.

Kohe kindlasti läheb vaja selget arusaama Euroopast, mis ületaks väikeriikliku mõtlemise piirid.

Muidugi, Saksamaa ajaloonarratiiv ja poliitilised eelistused piiravad ükspuha millise valitsuse ees seisvaid valikuid.

Aga ikkagi on teatavaid realistlikke samme, mida ametisse astuv Saksamaa valitsus saab Euroopa ja kogu maailma hüvanguks astuda. Kas uus koalitsioon seda ka suudab ja tahab?

CDU/CSU ja SPD koalitsioonilepingu Euroopa peatükki on Saksamaal esitatud kui vastust Macroni eurotsooni reformiettepanekutele.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.

FOTO: Scanpix

Ent neid, kes lootsid sellest majanduspoliitika fundamentaalset muutumist, ootab ees pettumine.

Uus valitsus võib küll kõnelda Euroopa Liidu Prantsuse-Saksa reformimootori taaskäivitamisest, aga pole üldse tõenäoline, et nad toetaks näiteks võlgade ülekandumist eurotsooni ühelt liikmesriigilt teisele või vähegi märkimisväärse ühiseelarve loomist.

Sihid olgu hegemoonile kohased

Küll aga võib uus valitsus püüelda ja peakski püüdlema muude eesmärkide poole.

Saksamaa võib omaks võtta ja isegi asuda propageerima ideed, et fiskaalpoliitika peab riiklikul tasandil olema majandustsükleid tasandav.

Samuti võib uus koalitsioon loobuda tõrkumast eurotsooni pangandusliidu vastu ja muuta kapitaliturgude liidu tõsiseks poliitiliseks prioriteediks.

Nad võivad välja käia julge ettepaneku Euroopa deposiidikindlustuse ja eurotsooni ühtse kriisilahendusfondi ühise fiskaalse «lõppmeetme» kohta, mis jõustuks siis, kui pangad peaksid kokku varisema ega suudaks enam omal jõul olukorrast välja rabelda.

Nad võivad selle pakkumise siduda isegi kogu Euroopa pangandussüsteemi (eriti Itaalias) üldise puhastamise vajadusega ja karmide reeglite kehtestamisega kreeditoride antud laenude väljalunastamiseks.

Saksamaa peab samuti käsile võtma oma suure hoiuste ülejäägi, mis ei sobi kokku Euroopa suurima majandusega.

Sakslastel on kombeks panna iga kuu summakese paigale. Pildil Deutsche Bank.

FOTO: Scanpix

Tarbimise edendamiseks tuleb madalama sissetulekuga inimesed vabastada liigsest maksukoormast.

Saksamaa tööturu institutsioonid ei jäta paljudele teenindussektori töötajatele just kuigi palju tingimisvõimalusi ega kaitsetki, millega on tegelikult tekkinud Euroopa üks suuremaid madalapalgalisi sektoreid.

Saksa hoiustajatele tuleks kasuks ka väikese tasuga riiklik investeerimisfond, mis võiks õhutada investeerimist väärtpaberitesse nii Saksamaal kui ka välismaal, vähendades samal ajal Saksamaa nõudlust rahvusvaheliselt turvaliste vahendite järele.

Kuna rahandusministeerium langes SPD kätte, ei ole maksukärbete ja riigivõla jätkuva vähendamise asemel sugugi välistatud ka suurem rõhuasetus avalikele investeeringutele.

Sakslased on hakanud tüdima aastaid kestnud ideoloogiast ajendatud madala defitsiidi taotlemisest.

Põhiseadusega kehtestatud fiskaalreegel, nõndanimetatud võlapidur, lubab praegusest suuremaid avalikke kulutusi.

Nii ahtad majanduslikud sihid, mis väikeriigi puhul võiksid olla prioriteet, ei ole enam kaugeltki piisavad tänasele Saksa neohegemoonile.

Majanduse kerge ülekuumenemine suurema era- ja riikliku investeerimise tõttu suurendaks palku ja impordinõudlust, mis aitaks vähendada Saksamaa jooksevkonto ülejääki.

Samuti peaks Saksamaa uus valitsus välja töötama uue kaubanduspoliitika, mis tunnistaks ja oleks valmis ära kasutama riigi ja õigupoolest kogu Euroopa Liidu majanduslikku mõjuvõimu märksa strateegilisemalt.

Trumpi administratsiooni üha protektsionistlikum toon annab Saksamaale suurepärase võimaluse täita tekkiv tühimik. Ühendriigiid kehtestavad peagi tollid kogu terase- ja alumiiniumiimpordile, see aga nõuab Euroopa kindlakäelist reageerimist.

Väärib märkimist, et Saksamaal keskenduti Ameerika ja Euroopa Liidu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse arutelus eelkõige tarbijate õigustele ning riigisiseste eeskirjade ja standardite kaitsmisele.

Kuid nii ahtad majanduslikud sihid, mis väikeriigi puhul võiksid olla prioriteet, ei ole enam kaugeltki piisavad tänasele Saksa neohegemoonile.

Saksa jalgpallifännid. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Scanpix

Sama kehtib üleliia optimistliku toetuse kohta sellisele multilateraalsele kaubandusele, mille hoog paistab olevat päris maha käinud.

Selle asemel peaks ametisse astuv Saksamaa valitsus asuma välja töötama kaubanduspoliitikat, mis toetab majandusreforme ja sotsiaalseid standardeid, ei jäta aga hooletusse turumajandust ja õigusriiki naabruskonnas.

Saksamaa võiks ka tunduvalt rohkem innustada ülejäänud Euroopat jõulisemalt propageerima Maailma Kaubandusorganisatsioonis sotsiaalseid õigusi, keskkonnakaitset, ausat maksustamist ja etemaid poliitilisi standardeid.

Kõik need ettepanekud nõuavad, et Saksamaa poliitikud suhtuksid kogu debatti sootuks teistmoodi.

Eurotsooni domineeriva riigina peab Saksamaa tagama, et blokk toob kasu kõigile liikmetele ja kujutab endast stabiliseerivat jõudu maailmamajanduses. Saksamaa peab viimaks hakkama pidama ennast oluliseks majanduslikuks jõuks, mida ta ju ongi, ja vastavalt käituma – eelistavalt juba enne seda, kui uued ministrid võtavad omaks vana rutiini.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndicate, 2018.

www.project-syndicate.org

Tagasi üles