Ahto Lobjakas: tehisintellekt – unistus kellavärgiga hingest (4)

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Päriselt inimesevälist tehis-olemasolu ei saagi olla. Inimese vastu võib end pöörata vaid temast tulenev ja (vähina) kasvav. Sellist reaalsust, millest me aru ei saaks, ei saa tehiskujul olla, leiab kolumnist Ahto Lobjakas.

Tehisintellekt millegi inimesest radikaalselt erinevana on miraaž. Kui ta tuleb, saab ta olla vaid meie olemasolu instrumentaalne pikendus. Väga kauges tulevikus võib olla mõeldav tehisinimese konstrueerimine, kuid seegi jääks tänapäeva inimese tuletiseks – ja ilmselt väga õnnetuks olendiks.

Unistus tehisintellektist on juba kadunud ajastu visioon. Isaac Asimovi positronajud ning «Star Treki» androidid on visioonid inimesest, kes oleks nagu meie ja ei oleks ka. Nendes otsib uue aja inimene iseendas «teist». See otsing ei erine sisuliselt unistusest õilsast metslasest või Sigmund Freudi mitteteadvuse (Unbewußtsein) teooriatest. Tänaseks on aga unustatud, et inimene otsib teist – ehk tehisintellekti – iseendas.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles