FOTO: MATT DUNHAM/AP/Scanpix

Arenguseire Keskuse uuringute juht Meelis Kitsing analüüsib Brexiti võimalikke mõjusid kaubandusele. 

Ühendkuningriigi (ÜK) lahkumiseks Euroopa Liidust (EL) on nüüd kokkulepitud üleminekuperiood 2020. aasta lõpuni. See võib lühiajaliselt luua tugevama kindlustunde, kuid Brexiti tähendus ei ole muutunud selgemaks ning ei ole põhjust eeldada, et Brexiti üle läbirääkijad lõpptulemust ja sellega kaasnevaid mõjusid teavad. Neil võivad olla kõige paremad kavatsused, kuid tee põrgusse on just nendega sillutatud ning tulevik on täis ettearvamatuid tagajärgi ja teadmata teadmatuid.

See ei tähenda, et tuleks loobuda Brexiti mõjude üle arutlemast ja nende analüüsimisest, kuid pigem tuleks seda teha erinevate alternatiivsete stsenaariumite valguses. Erinevad mõttekojad ja konsultatsioonifirmad on püüdnud välja tuua võimalikke mõjusid lähtudes erinevatest eeldustest. Alljärgnev käsitlus võtab need kokku, keskendudes ennekõike kaubandusele ja jättes kõrvale Brexiti laiema mõju.

Tolliliidust lahkumine

Selle stsenaariumi järgi läheks ÜK pärast EList lahkumist kaubandussuhetele, mis põhinevad Maailmakaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglitel. Maailma üks juhtivamaid advokaadibüroosid Clifford Chance ja juhtimiskonsultatsioonifirma Oliver Wyman avaldasid märtsis uuringu, mille järgi oleks selle kogukulu ÜK majandusele 27 miljardit Briti naela aastas, mis moodustab 1,5 protsenti kogu lisandväärtusest. 70 protsenti kulust tekib järgmistes sektorites: finantsteenused, autotööstus, põllumajandus, joogi- ja toidukaubad, plastik- ja keemiatooted ja tarbekaubad.

Kõige suurem kulu on finantsteenustele ja regiooniti on mõju Londonile kõige suurem, ulatudes 2,5 protsendini lisandväärtusest ja moodustades 40 protsenti kogumõjust, kusjuures väikesed firmad kannatavad rohkem kui suured. Praegu on ÜKs 65 000 ettevõtet, kus on vähem kui 50 töötat ja kes peamiselt kauplevad EL riikidega.

Lisaks ei tasu ära unustada, et ÜK lahkumine tähendab EL eelarve jaoks olulist kulude kärpimist või lisarahastuse leidmist uute maksude ja/või liikmesriikide panuse näol.

Kuna EL on netoeksportija ÜKsse, siis on absoluutne aastane kogumõju Euroopa liidule suurem, ulatudes 31 miljardi Briti naelani. 75 protsenti sellest kulust langeb 6 sektori õlule. EL riikide seas jagunevad mõjud erinevalt. Iirimaa ja Saksamaa kannatavad kõige rohkem. Iiri põllumajandus on sõltuvuses ÜK tarbijate nõudlusest. Neli Saksamaa piirkonda – Baier, Baden-Württemberg, Nordrhein-Westfalen ja Alam-Saksimaa – kannavad 70 protsenti kogu mõjudest Saksamaale, kuna nende tööstus ja autotööstus on tihedalt tarneahelate kaudu ÜKga seotud.

Lisaks ei tasu ära unustada, et ÜK lahkumine tähendab EL eelarve jaoks olulist kulude kärpimist või lisarahastuse leidmist uute maksude ja/või liikmesriikide panuse näol. Kuna Saksamaa on üks põhiline panustaja EL eelarvesse, tabab Saksamaad topelt hoop: lisaks oluliste tööstuste konkurentsivõime vähenemisele kasvab surve riigieelarvele.

FOTO: Matt Crossick/Empics Entertainment

Ühepoolne vabakaubandus tolliliidust lahkumisel

Institute for Fiscal Studies lõi eelpool toodud täieliku lahkumise allstsenaariumi eeldades, et EL tolliliidust lahkumisel ÜK ühepoolselt kaotaks kaubandusbarjäärid. Tegemist on klassikalise liberaalse stsenaariumiga, mis tuletab meelde 19. sajandi teist poolt, mil ÜK läks ühepoolselt üle vabakaubandusele, kaotades kõik kaitsetollid, sh põllumajandustoodetel. Instituut leidis, et hinnad võivad langeda 0,7-1,2 protsenti. Tagasihoidlik muutus on tingitud sellest, et WTO reeglitele alusel kehtivad tollimäärad on suhteliselt madalad.

Kolmandik EL tarneahelaga ÜK ettevõtteid on juba hindu tõstnud ja kaks viiendikku plaanivad tõsta tulevikus. Viiendik plaanib vallandada töötajaid.

Isegi selle hüpoteetilise positiivse mõju nullib fakt, et Brexiti referendumi järel on hinnad kasvanud rohkem. Lisaks põhineb see stsenaarium eeldusel, et ettevõtted annavad võimaliku hinnasäästu edasi tarbijatele. Chartered Institute of Procurement & Supply toob välja, et kolmandik EL tarneahelaga ÜK ettevõtteid on juba hindu tõstnud ja kaks viiendikku plaanivad tõsta tulevikus. Viiendik plaanib vallandada töötajaid.

Kui lisada siia poliitiline dimensioon, kus Brexiti toetajate seas olid vabakaubandust ja regulatsioonide vähenemist taotlevad klassikalised liberaalid pigem vähemuses ning enamik toetajaid oli pigem rahvuslikkusest meelestatud, siis ei ole see hüpoteetiline stsenaarium ka väga realistlik alternatiiv.

Tolliliitu jäämine

Kui ÜK jääks ELi tolliliitu, siis Clifford Chance ja Oliver Wyman analüüsi järgi oleks aastane kogukulu riigile 17 miljardit naela ehk üks protsent kogu lisandväärtusest. Mõju EL-le ulatuks 14 miljardi naelani, moodustades 0,2 protsenti kogu lisandväärtusest. Kuna tolliliit katab kaupade, mitte teenuste vaba liikumist, siis on oluline tuua välja, et liidu 27 riigi ekspordist ÜKsse moodustavad kaubad 76 protsenti ning ÜK ekspordist EL-i moodustavad kaubad 62 protsenti.

Theresa May, Jean-Claude Juncker, Briti Brexiti minister David Davis ja ELi pealäbirääkija Michel Barnier Brüsselis läbirääkimisi pidamas.

FOTO: ERIC VIDAL/REUTERS/Scanpix

See tähendab, et tolliliitu jäämisest finantsteenuste sektor ja London finantskeskusena sellest automaatselt kasu ei saa. Pigem on kasusaajad kohalikud ettevõtted ja regioonid väljaspool Londonit. Finantsteenuste puhul tuleb teha tolliliidule eraldi kokkulepped, vastasel korral tuleb finantsettevõtetel rajada kontorid EL riikidesse ja täita liidu regulatsioone. See protsess on juba käivitunud ning üha suurem hulk Londoni ettevõtteid otsib võimalusi laieneda erinevatesse ELi riikidesse. Oodatav kasu EL riikidele on uued valgekraede ja kõrgema kvalifikatsiooniga töökohad.

Tallinna on näiteks kontori rajanud Londoni varahaldusfirma Bedford Row Capital. Selle asutaja ja juht Scott Levy tunnistas autorile antud intervjuus, et Tallinna kontori loomise põhjusteks on maksusüsteem, hea kvaliteediga tööjõud, tõhus ja selge jurisdiktsioon, mida on lihtne kasutada.

Finantssektorile, mis on globaalses konkurentsis New Yorgi, Singapuri ja Hongkongiga, tähendab uute kontorite loomine lisakulusid, mis võib mõjutada nende konkurentsivõimet. Kui lisada Brexitile veel EL uutest finantsregulatsioonidest MIFID II tulenevad muutused, siis finantsteenuste pakkumise keerukus ja kulukus EL-is kasvab.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et stsenaariumite puhul tuleb välja tugev vastastikune sõltuvus. ELi pikaajaline strateegia peab olema suunatud eurooplaste, sh ka ÜK elanike ühendamisele ning nii ELi kui ka ÜK huvides on selline ÜK, mis on pigem pooleldi ELis kui sellest täielikult väljas.