Mihkel Mutt: "Mina arvan, et tuleb laulda, nagu nokk loodud."

FOTO: Virge Viertek

Pealkirjas esitatud küsimus tundub iseenesest kahtlane, sest eeldab võrdlust. Seda, mis on praegu, kõrvutatakse hindavalt sellega, mida kunagi taheti. Aga mida taheti? Kui palju toona seda üldse arutati? Kummaline küll, aga mitte eriti. Nii et ma ei tea, kes mida millegagi võrdleb, kirjutab Mihkel Mutt.

Tellijale

Väga harva läks 1990ndate algul jutt sellele, kuidas kujunevad vabas Eestis inimeste omavahelised suhted, mis tähendus on sidemel loodusega (fosforiidioht oli ju ära hoitud) jne. Identiteet tundus vabaduse saabudes nii endastmõistetav, et selle üle arutleda ei tulnud pähegi.

Nagu vahel ironiseeritud, tundis suur osa ühiskonnast tõepoolest, et «oleme ühed eestlased kõik». Need oli mesinädalad, kui vastabiellunud (eestlased oma riigiga) ei olnud veel kogenud proosalist argipäeva.

See, mida kõik tahtsid, oli selge. Suuremad vabadused ja et poes oleks kaupa. Need mõlemad soovid on täidetud. Pealkirja küsimus seostub aga soovide ja kujutlustega, mida siis välja ei öeldud.