Toomas Alatalu: miks Putin prõmmis Merile uksega?

Toomas Alatalu. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Lennart Meri kõne ajal väljamarssimine vaevalt et sai olla Putini enda spontaanne otsus, vaid Putin täitis Moskvast saadud korraldust, kirjutab poliitikavaatleja Toomas Alatalu ja küsib, miks Vladimir Putin selle seiga praegu üldse jutuks võtab.

Venemaa valitseja äsjase tagasivalimiskampaania huvides tehtud filmides räägib Putin ühes ootamatult n-ö koha kättenäitamisest Eesti Vabariigi presidendile, kui ta Lennart Meri esinemise ajal nn Matthiase õhtusöögil (korraldatakse aastast 1356) Hamburgi Raekojas 25. veebruaril 1994 tõusis ootamatult püsti ja marssis uksest välja. Ning uks läinud suure kolksuga kinni. Seda viimast võib Hansa-aegsete uste suurust teades isegi uskuda, Putini muu jutt vajab täpsustamist.

Alustaks Putini ütlusest «olin delegatsioonis». Venemaa esindusi taolistel kogunemistel juhtisid reeglina esinumbrid, Putin aga oli toona kõigest Peterburi aselinnapea. Sestap ta vaevalt ise otsustada sai, mida teha ehk siis väidaks nii, et kui ta ka välja marssis, siis polnud see mitte tema algatus, tegu oli varem ja Moskvas langetatud otsuse täitmisega.

Kuna käes oli pingelisim hetk Vene vägede Lätist-Leedust ja Saksamaalt äratoomises ning Meri oli just jälle midagi öelnud, läks Moskvast teele korraldus reageerida kohe Eesti presidendi kõnele, kui too ka Hamburgis n-ö üle piiri läheb. Mismoodi seda teha, oli ilmselt lahtiseks jäetud, ent eks vaadanud kogu Vene delegatsiooni ladvik Putini peale, kes ainsana valdas vabalt saksa keelt ja kelle kohta teati sedagi, kui otsustavalt ta kaitses impeeriumi vara 1989. aastal Dresdenis. Olgu see lõik lõpetatud tõdemusega, et Putinit tunti toona vähe, veel vähem kui toonaseid Vene-Eesti suhteid ehk siis vaid vähesed oskasid seda uksest väljajalutamist siduda millegi tõsisemaga. Legend juhtunust tekkis aastaid hiljem.

Võib kihla vedada, et ükski teine Hamburgi raekojas viibinu polnud eelmisel päeval Estonias kuulamas president Meri iseseisvuspäeva kõnet. Veel aasta varem – 24. veebruaril 1993 peetud kõnes aga ajas Meri Kremlil harja punaseks ja teiste suurriikide diplomaadid ärevile nn Karaganovi doktriini paljastamisega – too Venemaa välisministeeriumi nõunik agiteeris lähivälismaal elavaid venelasi kohale jääma ja targalt infiltreeruma, et mõjutada uute riikide poliitikat.

Aasta hiljem oli seis säärane, et kuigi Balti riigid olid alustanud üheskoos kõnelusi Vene vägede väljaviimiseks, olid väed juba Leedust lahkunud ning Läti ja Eesti liikusid kumbki oma rada. Veebruari algul (1994) oli Läti välisminister koos seimi fraktsioonide juhtidega Washingtonis USA asepresidendi ja rahvusliku julgeolekunõuniku jutul ning kuna protsessi olid kaasatud ka Euroopa suurriigid, sündis põhimõtteline otsus Moskvaga kokku leppida.

Eesti jätkas visalt senisel kursil ning nii ilmselt sündiski otsus teha Eestile esimene avalik hoiatus tundlikus kohas.

Etteruttavalt kulges asi pärast Putini väljamarssimist nii: 9. märtsil teatas Venemaa pealäbirääkija Svirin Eesti delegatsioonile, et pole enam millestki rääkida, 15. märtsil avalikustati, et Venemaa ja Läti kirjutavad vägede väljaviimise kokkuleppele alla, 30. aprillil sõitis president Ulmanis Moskvasse ja tegigi seda Jeltsiniga. Eestis reageeriti märtsis-aprillis toimuvale tormiliselt ja kinnitati, et nii halba lepingut kui Läti, ei sõlmita, isegi lepingu eestikeelset teksti ei koostatud jne, ent 26. juulil 1994 kirjutati alla see, mis ette pandi.

Kohalejäävaid vene sõjaväelasi kõrvale jättes võib öelda, et peaprobleem taandus loogiliselt riigipiiri paikapanemisele – just selle küsimuse tõstis ka Moskva suvel päevakorda paralleelselt vägede väljaviimise kõneluste lõpetamisega. Venemaa juunikuise dekreedi peale – alustame piiri ühepoolset mahamärkimist, ei reageeritud Tallinnast kohe kuidagi ja tulemuseks sai see, et Jeltsin ise ilmus 23. novembril Petserimaale, lõi piiritulba maasse ja ütles kuulsad sõnad: «Venemaa ei anna kunagi kellelegi isegi tolli oma maad.» Tegelikult andsid nii Jeltsin kui Putin – tuhandeid ruutkilomeetreid Hiinale, merd Norrale jne.

Lennart Meri 24. veebruari 1994 kõne üks põhiteema oligi riigipiir, sest riik valmistus vabanema võõrvägedest, ent puudus «kontrollitav piir kui riigi tunnus». Meri mainis sedagi, et see ei saa olla «asiaatlik raudne eesriie» eraldamaks Venemaad Euroopast, sest Eesti välispoliitika on ja jääb avatuks. Kohe kindlasti ei saanud Moskvale meeldida kõike-teadja Meri kirjeldus president Jeltsini äsjastest visiitidest Poola, Tšehhi, Slovakkiasse ja Ungarisse, kus ta «distantseerus Nõukogude Liidu agressiivsest välispoliitikast vormis, mis vastaks ka meie lootustele». Jutt on Jeltsini käitumisest Nõukogude armee sissetungide ohvrite mälestusmärkide juures. Meri andis selgelt mõista, et Balti riike tuleks kohelda samaväärselt mainitutega, ent Moskva nägemus oli teine.

Hamburgi raekojas oli Meri eriti hoos: «Liigse tagasihoidlikkuseta ütleksin, et Kesk-Euroopa kirdenurgas leidub vaevalt teist rahvast, kes oleks olnud tihedamini Euroopaga seotud, kui seda on olnud eestlased. Pealegi torkab see otsemaid silma iga eestlase eluviisis ja kommetes.» Edasi veelgi bravuurikamalt: «Eks olnud ju väikesed ja muu maailma poolt juba unustatud Balti riigid õigupoolest need, kes õõtsutasid suure ja vägeva Nõukogude Reichi kummuli – seda rahumeelselt, ilma püssi paugutamata, ilma ühtegi tilka verd valamata.»

Seejärel arvustas ta Läänt, et too lasi Venemaa Aadria mere äärde ja jätkas Venemaa välisministeeriumi viimase avalduse lahkamisega. Selles lubati vene rahvusgruppide küsimuse lahendust naaberriikides «mitte üksnes diplomaatiliste abinõudega. Jutt on neist, kes on tulnud ma praegustesse elupaikadesse enamasti okupatsiooniarmee kaas- või järelväena ning on seadnud end seal sisse pärast seda, kui kohalik põliselanikkond massiliselt Siberisse küüditati». Pole siiani näinud videot tolle esinemise ajal juhtunust, aga võib arvata, et Putini väljamarssimine toimus pärast ühte neist viimastest avaldustest.

Möönan veel kord, et sellest kõigest, mida väikeriigi president Lennart Meri toona Hamburgis rääkis, oli enamikul õhtusöögile tulnuist vaid pinnapealne ettekujutus ja Putin vähetuntud tegelane kõigile ehk siis kogu selle loo müütiline meeldetuletamine algas alles 2000. aastal pärast Putini võimuletulekut.

Kuna aga Putin ise on ajaloost rääkides kõva eri aegade ja eri poliitikute kõrvutaja mees, siis söandaksin selle vahejuhtumi jõudmises filmi näha kaaluka mõjurina hoopis teist detaili. Merist sai rahvusvaheline mees ikkagi alles pärast esimese suurtöö tegemist. Tema paariline selles – Jeltsin – oli samas kogu oma emotsionaalsuse juures NLKP-likult kontrollitud juht. Tema ülalmainitud mälestusmärkide külastamise juures vaieldakse siiani selle üle, et kui Jeltsin Katõni ohvrite ees kummardas, siis kas see ikka oli päris kummardus, mida ta tegi järgmisel päeval järgmises kohas jne.

Seda olulisim on teada lauset, mis kenasti filmilindilgi, ehk seda, kuidas Jeltsin pärast juulilepingute allakirjutamist Meriga teatas, et näete – kümned ametnikud ei saanud hakkama, aga meie – dva umnõh presidenta, saime sellega hakkama. No ei tule ette, et Jeltsin oleks veel kedagi kolmandat presidenti avalikult targaks kuulutanud! Aga Putin marssis veel algaja poliitikuna selle teise targa kõnelt minema. Kes vaja, võttis seda ärakõndi kui Moskvast tulnud signaali ja üksijäänud Eestil tuli oma presidendi ilukõnest hoolimata rahvusvahelise elu reaalidega leppida. Kiidusõnade saatel, mis praegu mõnele suurpoliitikule rahu ei anna.