Illustratiivne vaade tulevasest Rail Balticu raudteest.

FOTO: www.railbaltic.info

Selle aasta veebruari keskel kehtestas rahandusminister Rail Balticu trassi puudutavad maakonnaplaneeringud. Kuigi eelnevalt on peetud mitu kõnekoosolekut ja arutelu, tehtud avaldusi ja esitatud ettepanekuid, on rongiprojekt liikunud neid arvestamata vääramatu sihikindlusega edasi. Nüüd jõuavad arutelud kohtusaali.

Hagi esitanud mittetulundusühingud Eesti Geograafia Selts (EGS), Eesti Looduskaitse Selts (ELKS) ja Avalikult Rail Balticust (ARB) on mures, et seniste protsesside jätkudes jääb Eesti ilma nüüdisaegsest raudteeühendusest Euroopaga. Hagi esitajad on veendunud, et kogu riiki puudutavad otsused Rail Balticu arendamiseks on tehtud väärale ja puudulikule infole tuginedes. Nüüd peab kohus otsustama, kas Rail Balticu arendamisel on järgitud kõiki reegleid.

Küsimus pole ainult Rail Balticus, vaid Eesti arengus üldisemalt. Nende aastate jooksul, mil Rail Balticut on arendatud, on kaotsi läinud usaldus, mida kodanikud on saanud oma riigi suhtes tunda. Manipuleeritud andmestikuga opereerides, infot varjates ja eksitavaid sõnumeid väljastades, on arendajate enesekindlus küll riigikogu ja valitsuse toel kasvanud, kuid rahva usaldus nende institutsioonide vastu on kahanenud.

Suurte, kogu Eesti ühist pingutust nõudvate arenduste puhul peab olema väga täpselt selge, mida ja kuhu arendatakse. Info, mille põhjal tehakse otsuseid, peab olema kättesaadav ja põhjendatud peab olema ka, miks tehakse selliseid otsuseid. Pole selge, miks trassiplaneeringu keskkonnamõjude strateegilises hindamises on jäetud kõrvale olemasoleva Tallinna-Pärnu trassi ümberehituse võimalus. Praegu pole meil võimalik võrrelda, kas vana trassi ümberehitamisega kaasnevad suuremad või väiksemad keskkonnamõjud kui uue trassi rajamisel.

Planeeringute keskkonnamõjude strateegilistest hindamistest on jäänud välja lisaks mõistlike alternatiivide võrdlusele ka terve rida keskkonda puudutavaid asjolusid. Nimetades siinkohal vaid kasvuhoonegaaside bilansi muutused. Raudtee rajamisega seotud pinnakatte ja raudtee mõjualasse jäävate alade hüdroloogilise režiimi muutustest tingitud CO2 emissioonid. Infrastruktuuri rajamisega ja hooldamisega kaasnevad iga-aastased CO2 emissioonid. Teede läbilõikamisest ja sellest tingitud pikenevate teekondade tõttu suurenevad CO2 heitmed eelkõige kohaliku transpordi puhul.

Paratamatult peame küsima, kas suured arendused, mis tehakse kogu Eesti toel, on ka kogu Eesti hüvanguks.

President Kersti Kaljulaid ütles oma aastapäevakõnes: «Suured rahvad saavad endale lubada, et kaasa mõtleb vaid väikene osa ühiskonnast. See võib küll tekitada olulist ühiskondlikku kahju, kui riiki puudutavad otsused tehakse väärinfo või info puudumise pealt, aga ei hävita suurt riiki. Väikesel rahval on teisiti. Kõik peavad mõtlema.»

Eesti on tänapäevane riik ning meil kõigil on võimalus Eesti arengut puudutavates küsimustes kaasa mõelda ja rääkida. Samas on võimalus kaasarääkijaid eirata ka väga lihtne. Piisab kui palgata piisavalt tugev suhtekorraldusmeeskond, vältida kindlatele küsimustele vastamist, täita ruum ebaolulise infoga, väljastada eksitavat teavet ning paluda olulistel isikutel selle alusel pool valida, ebamugavaks kujunevas situatsioonis hakata teist poolt ähvardama ja vajadusel ka näiteks riigikogu komisjonis osalejaid lihtlabaselt sõimata. Paratamatult moodustuvad selliselt pooled, tekib kaasamisväsimus ja osalusheitumus.

On raske leida võimalust, kuidas saab Rail Baltic aidata kaasa kogu Eesti arengule, kui sellele ehitatakse projekti käigus vaid kaks peatust, Ülemiste ja Pärnu ning millel hakkavad liikuma kaubad, mida praegu vaid loodetakse kusagilt tulevat, kui raudtee valmis saab. Selleks, et arendatav Rail Baltic oleks Euroopa Liidu toetusele vastav, on vajalik, et see oleks sotsiaalmajanduslikult tasuv.

Et kogu projekti tasuvana näidata, on ignoreeritud näitajaid, mis seda ei toeta ja on manipuleeritud positiivsete mõjudega. Kes vastutab väärinfol põhinevate otsuste tagajärgede, abikõlbmatute kulude eest?

Probleem pole ka ainult selles, et mingil hetkel võivad tehtud kulud osutuda abikõlbmatuteks. Probleem on laiemas usalduses. Lõpuks oleme olukorras, kus polegi võimalik Eestisse ühtegi arendust planeerida, kuna umbusklikuks muutunud rahvas on igaks juhuks igasuguse tegevuse vastu. Sest muidu läheb nii nagu Rail Balticuga: et kõigepealt pole midagi arutada, sest otsustatud pole ju midagi ja siis ühel hetkel on kõik juba ammu otsustatud ja enam pole mitte midagi arutada.

Puhas keskkond ja rikkumata loodus on globaalselt muutumas üha suuremaks luksuseks. Seetõttu on kahetsusväärne, et järjest sagedamini kohtame suhtumist, kus majandusargumentatsioon jääb ainsaks otsustuse aluseks ning sotsiaalsed ja keskkonnaargumendid jäävad teisejärgulisse rolli. Tark riik ja haritud rahvas selliselt oma keskkonnaga ei käitu. Käitume siis selliselt, nagu me oleme oma reeglites kokku leppinud.

Priit Humal, Avalikult Rail Balticust

Vootele Hansen, Eesti Looduskaitse Selts

Mihkel Kangur, Eesti Geograafia Selts