Juhtkiri: meil on vaja strateegilist optimismi

Küsimused tehisintellekti kohta panevad pea... valutama? Foto: Urmas Nemvalts

«Küsida minu käest praegu, mida teadus loob 20 või 60 aasta pärast, on sama nagu sundida Ameerika kodusõja ratsaväekindralit tegema plaane III maailmasõja jaoks. (Üldine naer.) Kodusõja kindral ütleks, et andke mulle 10 000 hobusega ratsavägi ja ma garanteerin teile, et ma suudan Washingtoni kaitsta.»

Nobeli preemia laureaat Edmond Fischer intervjuus Postimehele (17.11.2011)

Postimehe eilse arvamusliidrite lõunasöögi teema (tehisintellekt) ning praegused vaidlused teaduse ja arenduse rahastamise üle sobituvad kummaliselt hästi kokku. Jutt pole aga ainult kõhu kõrvalt investeeritavast rahast, vaid usalduslikust, mõistlikust keskkonnast, milles seadustel ja neid loovatel poliitikutel on oma osa.

Meil on hädasti vaja strateegilist optimismi. Hoiakut, et kui me vastuseid ei tea, siis me võtame ette seikluse, püüdluse need vastused välja uurida. Seejuures on inimkonna kogemusele toetudes muidugi mõistlik arvata, et tõenäoliselt ei tea me ka õigeid küsimusi.

Kolumbus tahtis järele proovida, kas lääne poole purjetades jõuaks India kanti, täpsemalt Vürtsisaartele, kus kasvasid keskaegsete Euroopa linlaste jaoks kuldaväärt piprad. Mitu Euroopa kuningat ja ka rikast linna lükkasid ta plaani tagasi kui «abikõlbmatu». Kui ta aga hispaanlaste Isabella I toel lõpuks kuluka «grandi» vääriliseks arvati, järgnesid täiesti ootamatud tulemused.

Meil on Eestis oma edulood, mille tulemused pole veel kaugeltki täies mahus realiseerunud. E-Eesti on olnud tahtmine, sihiseade. Strateegia selle kõige õigemas mõttes: mitte detailne plaan, vaid teatav üldine siht ja sellele toetuv (loodetavasti) igapäevane tegutsemine, et olla homme paremas positsioonis kui täna. Teadlaste mõtteid, poliitikute optimistlikku kaasaminekut ja seetõttu eripärast, uuenduselikku õigusloomet nõudnud geenivaramu on teine näide. Kes aga oleks osanud täpselt ennustada, et geeniuuringutele tarviliku bioinformaatika üliõpilased lähevad ja kasutavad omandatud teadmisi hoopis maailma panganduse raputamiseks ja troonivad Eesti rikaste edetabelis?

Tehisintellekt «on juba kohal». Õigupoolest laseme praegu inimeste loodud iseotsustavaid süsteeme puurist välja, seda lausa sõna otsese mõttes. Ka Postimehe trükikojas tegutseb juba ammugi roboteid, ent nagu tööstustes juba aastakümneid tavaks on olnud, ümbritsevad neid puurid, et ükski töötaja kogemata masina vahele ei sattuks.

Linnaplaneerijad räägivad 8/80-testist, mis on õigupoolest küsimus, kas oskad teha tänava turvaliseks nii oma (!) kaheksa-aastasele lapsele kui ka oma (!) 80-aastasele emale või vanaisale. Robotite puurist õue laskmise mõõdupuu on praeguses arengustaadiumis ju sama. Kas nad peavad olema inimestest paremad? Ja muidugi: kes vastutab?