Mihkel Mutt: filmi «Matrix» stsenaarium on hoiatus, kuid selle realiseerumist on tõeliselt raske uskuda

Postimehe arvamusliidrite lõuna. Foto: Tairo Lutter

Kui inimene suudab veidi teistmoodi mõelda, siis pole ohtu ei masinates ega keskkonnareostuses ega mitte milleski, kommenteeris kirjanik Mihkel Mutt Postimehe arvamusliidrite lõunal. 

Kas tulevik on masinate või inimeste päralt?

Mõlema päralt.

Mõlemal on võimalus?

Mitte ainult võimalus, vaid üks täiendab teist. Ei ole võimalik ette kujutada vaid masinate maailma. Filmi «Matrix» stsenaarium on hoiatus. Kuid selle realiseerumist on tõeliselt raske uskuda.

Aga mis saab tulevikus inimestest, kes praegu keeravad rooli või teevad mõnda muud tööd, millega masin saab sama hästi või paremini hakkama?

Mitte keegi ei keela neil inimestel rooli kusagil mujal keerata. Neid seaduseid vaevalt tuleb, mis keelaksid inimesel autojuhtimise sootuks ära. Neil jääb võib-olla rohkem vaba aega ja võivad seda rooli keerata kui palju tahavad.

Aga kellegi jaoks on see ainus, mis nad oskavad, ning nende töö.

Kellegi jaoks on see töö. Küsimus pole selles, et masinad inimeste töö ära võtavad, vaid selles, et inimesel ei ole loomupärast vajadust tööd teha. Inimesel on vaja tööd teha, selleks et teenida elatist. Küsimus on selles, kuidas ühiskondlikku rikkust ümber jagada, et kõigile jätkuks. Selles on põhiline küsimus. Inimene ei pea tööd tegema. Tööd on suurema osa ajaloost peetud ebatarvilikuks nuhtluseks. Ja kõik, kes on võinud endale seda lubada, on sellest pagenud. Töö on häda. See on inimest ahistav asi. See töö, mida tehakse päevatööna. See töö, mis on mõtestatud ja pakub rõõmu on hoopis teine asi. See pole see, mida nimetame leivateenimiseks. Töö on see, mida tehakse kaheksa tundi päevas konveieri taga.

Töö on häda. See on inimest ahistav asi. See töö, mida tehakse päevatööna. 

Ühe sõnaga: põhiline küsimus on, kuidas ümber jagada – teha nii, et kõigil oleks elatusmiinimum, kõht täis ja peavari. Kes siis rooli keerab, keeraku kui tahab.

Kas tehisintellekti kasutuselevõtt ainult ei süvenda ebavõrdsust, sest kes kontrollivad neid, saavad rikkamaks, aga kelle oskused rooli keeramisega piirduvad jäävad vaid vaesemaks?

Jah. Aga kes on selles süüdi? Kas masinad? Ei – nii kaua, kui need tõepoolest ei juhi meid. Süüdi on inimene. Siit jõuan välja oma vana moraalini. Kõik tegelik muutumine ja inimkonna pääsemine saab olla vaid inimeses endas. Kui inimene suudab veidi teistmoodi mõelda, siis pole ohtu ei masinates ega keskkonnareostuses ega mitte milleski. Aga kui inimene jääb samasuguseks, nagu ta praegu on ja teda kannustab ainult edevus, kadedus, auahnus ja teistega mitte arvestamine, nii kaua ei ole lootust eriti palju.