Bensiinijaam

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eesti võiks jagada kaheks: rikas Tallinn ja vaene ääremaa, kirjutab Arvo Mölder Valgamaalt.

Meie valitsejad peaksid mõtlema sellele, et maale tuleks riigi toel luua ettevõtteid, mis annaksid sinna jäänud inimestele tööd ja meelitaksid isegi maalt lahkunuid tagasi tulema. Sest kuniks kestab elu maakohtades, elab ka Eesti riik ja areneb normaalselt. Sellega paraneks ka bussiliiklus ja muud teenused.

Pole ju normaalne, et lähima kaupluseni on üle kümne kilomeetri ja pole ka muid asutusi, mis toetaksid elu maal. Elu maal ilma autota on võimatu, sellega tuleb hommikul viia lapsed kooli või lasteaeda ja tuua õhtul uuesti jälle tagasi koju.

Nüüd on ääremaadel kerkinud üles küsimus väiksemate bensiinijaamade kadumisest. Need väiksemad bensiinijaamad on veel Eesti omad, suured tanklaketid on aga kõik välisomanikega, kes teenivad suuri kasumeid ja kelle plaan on kaotada pisikesed konkurendid. Kas me peame siis neid aitama sellega, et väikesed bensiinijaamad kaovad? Kindlasti mitte, ja ärme koormame asjatult ausaid tanklaid. Kui tõstate liiga suureks maksukoormuse, aitab see suurfirmadel väikesed konkurendid likvideerida. Kõik see on suurfirmade lobitöö, et saada tanklaketid enda valdusse. Seega ei tohi väikeste bensiinijaamade maksukoormust tõsta, kui soovitakse elu jätkumist maakohtades. See on ju järjekordne samm ääremaastumise suunas.

Praegune valitsus hakaku parem mõtlema, kas nende plaanid on ikka mõistlikud ka maarahva suhtes, kes elavad täna niigi vaesuses või selle piiril. Kui maakohtades pole enam võimalik saada autolegi kütust ja selle saamiseks tuleb sõita kümneid kilomeetreid, siis kaovad varsti viimasedki ääremaa elanikud. Suuri tanklakette see ei huvita, nende jaoks on kasum tähtsam inimestest.

Valitsuse ükskõiksus rahva elujärje suhtes maapiirkondades on lõppkokkuvõttes kahjulik tervele Eesti riigile. Kui pole elu maal, siis pole ka Eesti riiki. Kas see ongi teie eesmärk? See tühine raha, mis pigistatakse välja pisikestelt bensiinijaamadelt, ei aita riiki, kuid nende ellujäämine päästaks natukenegi maaelu väljasuremisest. Kogu eesti rahvas ei saa elada ainult Tallinnas, või tulekski teha uus haldusreform nii, et oleks eliitriik Tallinn ja vaene Eesti riik ülejäänud osa Eestimaast. Kas seda tahtis eesti rahvas, kui üheskoos Balti ketis seisis ja lubas kasvõi kartulikoori süüa? Praeguseks on valitsus ühes riigikoguga selle unustanud.

Mul on valitsejatele soovitus: ärgake juba üles ja tulge sellesse reaalsusse, kus suurem osa Eesti inimesi igapäevaselt elab, ning hakake mõtlema riigimehelikult, arvestades ka ääremaa elanike vajadusi. Teil endil on ju maksumaksjate poolt ostetud autod, bensiin ja las lohiseb – pole teie mure. Kuid teie hüved maksavad kinni ka ääremaade vaesuspiiril toimetuleku eest võitlevad elanikud.