Vene sõdur Süürias.

FOTO: SCANPIX

Kremli sekkumine Süürias, kaasa arvatud palgasõdurite kasutamine, on olnud eelkõige tingitud Venemaa riiklike huvide kaitsmisest, kirjutab The New Schooli rahvusvaheliste suhete professor ja World Policy Institute'i vanemteadur Nina L. Hruštšova.

Lääne allikate andmetel hukkus ööl vastu 8. veebruarit Ühendriikide juhtimisel toime pandud õhurünnakus Süüria presidendile Bashar al-Assadile alluvate või temaga koos tegutsevate jõudude vastu vähemalt 300 venelast, kes kõik töötasid erasõjakompaniis Wagner. Venemaa välisministeerium väidab aga, et hukkus ainult viis Venemaa kodanikku, kellest ükski polnud sõjaväe teenistuses, ning mõnikümmend kodanikku sai haavata. Välisminister Sergei Lavrov mõistis lausa lääne teated rohkearvulistest langenutest hukka kui «katse sõja teemal spekuleerida».

Esmapilgul tundub Venemaa reaktsioon mõnevõrra üllatav. Ajal, mil pinged Ühendriikidega kasvavad, annab selline rünnak Kremlile kuldse võimaluse mõista oma rivaal hukka. Tüüpiliselt haarab Venemaa sellistest võimalustest ka kinni: alles äsja ründas Venemaa saadik ÜRO juures Vassili Nebeznja enda Ameerika kolleegi Nikky Haleyt selle eest, et too nimetas Vladimir Putini «legitiimselt valitud» valitsust «režiimiks».

Pealegi on Venemaal kange kihu tõsta lahingus langenud kaasmaalased kohe kangelasestaatusse. Sõjaväelendur Roman Filipovit, kes hukkus lahingus paar päeva enne Ameerika õhurünnakut, ülistati vapruse eest. Kremliga seotud telekanali Rossija1 saatejuht Andrei Malahhov saadeti kohe Süüriasse tegema Filipovist dokumentaalfilmi.

Võimalus näidata tagasihoidlikumat sekkumist

Kuid selles Ameerika eestvedamisel korraldatud rünnakus ei surnud mitte Venemaa sõdurid, vaid palgasõdurid, kelle osalemine konfliktis kajastab Kremli soovi hoida enda käsutuses nõndanimetatud usutava eitamise võimalust. Venemaa välisministeeriumi avaldus lääne teadete peale ütleb selles mõttes kõik. «Venemaa kodanikud» olid Süürias, sõnatakse avalduses, «omaenda vabal tahtel ja eri põhjustel» ning «pole ministeeriumi asi hinnata nende otsuste õiguspärasust ja seaduslikkust».

Venemaa on kasutanud niisuguseid jõude oma tahtmise saavutamiseks ka varem, kaasa arvatud Krimmi ebaseaduslikul annekteerimisel 2014. aastal. Kreml sai toona väita, et tegu ei olnud Venemaa sissetungiga, vaid Krimmis elavate inimeste tahtega.

Nii annavad ka Süürias palgasõdurid Kremlile võimaluse näidata tuntavalt tagasihoidlikumana nii Venemaa sekkumist kui ka kaotusi, mis paljude vaatlejate juba sekkumise algusest peale esitatud ennustusi mööda tõotasid tulla vapustavalt suured. Putin kahtlemata ei soovi, et teda süüdistatakse hukatusliku 1979.-1989. aasta Afganistani sõja kordamises, mis aitas kaasa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele.

Nõukogude sõdurid Afganistanis.

FOTO: Scanpix

Seepärast on Putin näinud suurt vaeva, et näidata Venemaa sõjalist operatsiooni piiratud ettevõtmisena, mida alustati üheainsa eesmärgiga – vabastada maailm Islamiriigist (ISIS). Möödunud aasta detsembris Venemaa Khmeimimi õhuväebaasi külastades andis Putin juba isegi teada vägede väljatoomisest, sest see eesmärk olla ametlikult saavutatud. Kaitseministeerium kuulutas, et olukord on ligemale 35 000 sõdalase ja 700 väljaõppelaagri likvideerimise järel «stabiliseerunud».

Nii et ametlikult on Venemaal Süürias ainult piiratud jõud Venemaa alalistes sõjaväebaasides Tartusis ja Khmeimimis. Need täidavad «Venemaa riiklike huvidega seotud ülesandeid». Venemaa palgasõdurid, on võimud igatemoodi üritanud selgeks teha, ei kuulu Venemaa vägede hulka.

Riikliked huvid Süürias

Ent kogu sekkumine Süürias, kaasa arvatud palgasõdurite kasutamine, on olnud eelkõige tingitud Venemaa riiklike huvide kaitsmisest. On täiesti ilmne, et al-Assadi režiimi ülespoputamine lubab Venemaal hoida alal kantsi Lähis-Idas ja ühtaegu anda kõigile teada, et rahvaülestõuse, mis seavad sihiks Venemaa liitlaste kukutamise, ei saada edu.

Sõnumit on kinnistanud uue sõjatehnika, näiteks täppisrakettide ja muu sellise, demonstreerimine ja katsetamine. Alles eelmisel nädalal tõi Venemaa vastukaaluks USA varghävitus- ja pommituslennukitele Süüriasse oma viienda põlvkonna hävituslennukid Su-57, et «katsetada neid vahetus tegevuses».

Veel üks Venemaa jätkuva sekkumise põhjus Süürias on asjaolu, et mõnel hinnangul sõdib seal ja mujal Islamiriigi eest üle 5000 Vene päritolu islamivõitleja Kesk-Aasiast ja Kaukaasiast. Kreml on mõistagi mures väljavaate pärast, et lahingukogemusega radikaalid võiksid Venemaale naasta. Lääne väited, et Venemaa sekkumine Süürias vaid suurendab rünnakute võimalusi Venemaa pinnal, Putinit ei veena. Kui Ameerika võib õigustada sissetunge Afganistani, Iraaki ja Süüriasse riikliku julgeolekuga, siis kahtlemata võib Venemaa teha seda Süüria puhul.

Islamistid Süürias.

FOTO: Scanpix

Junus-Bek Jevkurov, Venemaa tillukese Põhja-Kaukaasia Inguššia vabariigi president, sõnas hiljaaegu, et operatsioon Süürias taastas Venemaa maine maailmariigina. (Putin seda muidugi ei tunnista, aga talle meeldib kiitus Inguššia liidri suust, eriti kuna see maa, nagu naabervabariigid Tšetšeenia ja Dagestan, on üks levinumaid islamiradikaalide kasvulavu.) Tal on ka õigus: võtmetähtsusega jõud, nende seas Egiptus, Iraan, Saudi Araabia ja Türgi, on olnud sunnitud tunnistama, et Venemaal on piirkonna saatuse määramisel öelda oma sõna. Ajal, mil rahvusvahelised sanktsioonid süvendavad Venemaa juba niigi kehvi majandusolusid, vajab Kreml hädasti, et oma rahvas – ja muidugi kogu maailm – seda reaalsust tunnistaks.

Loomulikult tuleb mõistagi kasuks, kui venelased ja teised ei tea, milline on niisuguse mõju tegelik hind. Seega Kreml mitte ainult ei tunnista sadu ohvreid Süürias, vaid toonitab Venemaa rolli tähtsust Süürias, positsiooni Islamiriigi võitjana ja võimet kaitsta oma liitlasi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndicate, 2018.

www.project-syndicate.org