Selline peaks hakkama välja nägema Emajõe äärde kavandatav tselluloositehas.

FOTO: Joonis: Est-For Invest / biorefinery.ee

Tartlaste hirmud tselluloosivabriku ees on põhjendamatud, leiab soomlane Rauno Jokiniemi.

Kas tartlased hääletasid end metsalisteks? Sellise mulje see jättis, kui Tartu volikogu hääletas tselluloositehase ehitamise vastu Tartu ümbrusesse. Samas pole kellelgi midagi selle vastu, et müüa metsa välismaale, peamiselt Rootsi, kuhu seda pidevalt laevatatakse Pärnu sadamast laevadega.

Ideaalne koht tselluloositööstusele oleks kindlasti olnud Tartust lõuna pool, kus Emajõgi oleks olnud selle veeallikaks. Sellega tartlased ei arvestanud, vaid kartsid tehase toodetud haisu.

Mina olen oma nooruspõlves elanud linnas, kus tselluloositehas asus linna keskel. Seda ei kartnud linnaelanikest mitte keegi. Inimestel oli toona kombeks öelda, et Rosenlewi hais toob raha nii linnaelanikele kui ka tehase töölistele. Tehas kasutas vana tootmistehnikat. Moodne tehnika oleks kindlasti palju parem, võrreldes sellega, mida kasutas Rosenlew omal ajal.

Aga hais ei sobinud tartlaste ninadele ja see on küll kurb lugu, et tehast ei ehitatud sinna, kuhu selle oleks võinud ehitada. Valgamaalased olid valmis võtma tehase oma maakonda, aga arvatavasti tuleb seal nappus veest, mida tehase töötamisel oleks vaja.

Mainin veel, et Soomes käivitati Äänekoskile uus tselluloositehas alles eelmisel aastal. See oli Soome ajaloos suurim investeering puidu töötlemiseks. See tööstus on ka sise-Soome veeallikate juures, aga keegi ei karda tehase tekitatud haisu ega keskkonnakahju.