Marko Pomerants.

FOTO: Peeter Langovits.

Riigikogu liige Marko Pomerants (IRL) teeb ettepaneku, et vabariigi juubeliaasta puhul võiksid eestimaalased võtta aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi.

Kas ma olen lolliks läinud, et ülekaalulisuse üle rõõmu tunnen? Ei ole, hea meel on asja pärast. Asi on nimelt selles, et oma senise kehakaalu juures kuulusin inimeste gruppi «rasvunud».



Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuringu järgi oli 2006. aastal Eestis vanusegrupis 16–64 rasvunud inimesi 15 protsenti (kehamassiindeks üle 30), ülekaalulisi 31 protsenti. Kergema kaalu saavutamise potentsiaali on meil seega küllaga.



Toon oma kogemuse põhjal näite. Mu maksimaalne kehakaal on olnud 119 kilogrammi (pikkus 186 cm), praegu olen 105 kilogrammi joonest allapoole pressinud. Pressimine ei olegi õige sõna, sest asi on toimunud hasartselt. Selle asjaga on nagu Gerd Kanteri kettaheiterekordiga, seda saab edasi viia. Ühesõnaga, vaeva peab nägema palju vähem kui Kanter lisameetri juurde saamiseks.



Küll peab aga olema oma tiim ja arusaam, et tegelikult on üsna lihtne teha enda jaoks midagi rohkem kui parasjagu saavutatud.



Ühes korralikus tervisetiimis peavad olema toitumisspetsialistid. Igal muidugi oma treeningmetoodika. Olen kasutanud doktor Adik Levini abi, kes näitas, et kaalu saab langema küll, ja lihtsalt.



Üle neljakümneaastane mees ikkagi, käisin ka tehnoülevaatusel doktor Olev Poolametsa juures. Tema soovitused olid muu hulgas võtta elu vabalt ja kaalust alla. Allavõtmiseks soovitas nõu pidada sealsamas kliinikus töötava toitumistohtri Kristel Ehala-Aleksejeviga. Mõtlesin, mida hullu sellest kokkusaamisest ikka juhtuda saab, ja ei juhtunudki muud kui vajadus väiksema ülikonna järele. Maksumaksja tasub riigikogulasele korralikult ja nii sain sellest ülikonnaasjast üle.



Lihtne, eks ole. Üks oluline asi on siiski veel, jalad tuleb ka kõhu alt välja võtta. Üks laulgi on olemas – «Hoia tervist», mis hakkab umbes selliste sõnadega: «Viska suust sa hõõguv pabeross, võta metsas ette jooksukross.» Paberossiga pole ma kunagi sina peal olnud, aga jooksukrossi suhtun tõsiselt. Sel sügisel osalesin ka esimestel rahvajooksuüritustel. Poliitiliselt ka puhas võit.



Kui muidu kõnekoosolekutel on kõnepuldi ümber tihe konkurents, siis jooksurajal saad ikka suhteliselt üksi tegutseda. Sellega ei taha ma öelda, et vähemasti mu Lääne-Viru kolleegidest riigikogu liikmed endaga vaeva ei näeks. Neil on valitud lihtsalt teised alad.



Nüüd tiimist. Meie jooksuklubis on kaks liiget: mina ja minu naine. Koos on lõbusam. Meil on küll ka harrastusi, mida me eraldi teeme. Minul on selleks võrkpall, abikaasal aeroobika. Nende alade puhul lõbutseme lihtsalt koos teiste inimestega.



Iga asjaga on nii, et see peab sulle naudingut pakkuma. Kaalust allavõtmine ja kehaline aktiivsus peab olema lõbus, mitte masendav tegevus. Kui hakkad punnitama, on varsti «kööga» ja käegalöömine lihtne tulema.



Vale on arvata, et mees, kel kilogramme üle saja ja aastaid üle neljakümne, on jooksmisega hiljaks jäänud. Algul lõõtsutad ja tehid (võru keeles ähkimine, naine on mul Põlvamaalt) küll iga künka otsas, aga asi läheb treenides üha paremaks. Ei maksa vaid tormama hakata. Tempo tuleb ka enda järgi valida, mitte püüda endast poole kergema naisega kohe koos minema tormata. Muide, abikaasa ütleb, et ta ei kujutanud kümme aastat tagasi ettegi, et hakkab vabatahtlikult jooksma. Nüüd laseb nii, et pole asigi.


Ahjaa, üks asi on minuga veel viimase poole aastaga juhtunud – mu verenäitajad on nagu öö ja päev. Veri ei rõhu, kolesterool on langenud seitsmelt viiele ja paranenud on veel igasugu arstidele meelepärased näitajad. Kui need arstile meeldivad, peaks mulle ka abiks olema.



Sel suvel kiitis valitsus heaks rahvastiku tervise arengukava, mille järgi peaks eestlaste eeldatav keskmine eluiga 12 aasta pärast olema meestel 75 ja naistel 84 eluaastat, sellest hea tervisega elatud aastaid vastavalt 60 ja 65.



Kaks aastat tagasi oli meeste keskmine eeldatav eluiga 67,36 aastat. Just nii täpne arv on kirjas – iga päev on arvel. Aastaks 2012 ootab valitsus, et meie, eesti mehed, elaks juba keskmiselt 71 aastat. Kust see tuleb, kui me jalgu kõhu alt välja ei võta? Kui me neljandas klassis ei pea suitsuvaba klassi konkursil kevadeni vastu, kaitseväkke ei kõlba ja kihutame noorukieas purjus peaga ringi, juhtub ka, et surnuks.



Igal 40-aastasel mehel peab olema plaan, mida oma eluga järgmisel 40 aastal peale hakata. Tähistame parasjagu Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva-aastat. Ma pakun omalt poolt väärika lõpu. Eestimaalased võiksid võtta tänu aktiivsele liikumisele aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö. Nii võib öelda keeleseadust rikkudes «prassai» halvale enesetundele, liigsetele kilogrammidele, valutavatele põlvedele, kui need juhuslikult olemas on.



Igatahes on enese liigutamine väga isamaaline tegu, et Eestimaal rahvast kauemaks jätkuks. Kuigi elus on tihti nii, et vaatamata hoolikale suhtumisele tervisesse ei jõuta näiteks oma seitsmekümnenda sünnipäevanigi. Kui enda heaks midagi ette ei võta, siis on šansid ka kindlalt viletsamad.



See jooksmise asi on ju ka pigem näide. Igal diivanist eemal oldud kehaliselt aktiivselt veedetud tunnil on väärtus, sisustatagu see siis rattasõidu, kepikõnni, ujumise, tennise, võrkpalli, korvpalli või mis iganes spordialaga, mis otsaesise leemendama võtab, hea on isegi suurest teest jalgsi kaugesse jõekääru kalale minek, ilma paberossita.



Diivanitegijad muidugi kurvastavad – diivan peab kauem vastu. Diivaniostjad aga püsivad jällegi kauem elus.