Kataloonia iseseisvuse toetajate lipp.

FOTO: FRANCOIS LENOIR/REUTERS/Scanpix

Pärast Kataloonia detsembrikuiseid parlamendivalimisi kahtlustasid mõned, et äkki hiilib Hispaania peaminister Mariano Rajoy uuele piirkondlikule valitsusele ohjade tagasi andmisest kuidagi kõrvale. Osutusid ju napilt võitjaks samad iseseisvusmeelsed parteid, kelle tekitatud kaose järel lasi keskvõim oktoobris käiku põhiseaduse artikli 155 ja võttis regiooni otsevalitsemise alla.

Nüüd hakkab tekkima aga mulje vastupidisest. Hispaania ebaühtlases riigihaldussüsteemis endale järk-järgult enamikust teistest piirkondadest suurema autonoomia kätte võidelnud katalaanid justkui naudiksid võimalust olla keskvõimust sama otse sõltuvad kui Extremadura või Andaluusia.

Esimese üllatuse osaliseks sai Rajoy valitsus oktoobris. Enne seda olid iseseisvuslased praalinud eesootavate suurte streikidega ja ehitanud paralleelmaksusüsteemi, mis kogunuks raha Hispaania riigi nina alt kokku. Streik ei tõmmanud aga isegi oma avapäeval kaasa suuri masse ja võttis ilmselt isu rohkem seda vett proovida. Kui ministrid Madridist kohale jõudsid, leidsid nad eest tublid piirkonnaametnikud, kes täitsid kõhklematult käsku, ning kodanikud, kes maksid makse kui muiste.

Jah, tuhandete osalejatega meeleavaldused toimuvad siiani. Aga vahe on selles, et kui varasematel aastatel käisid tänaval ainult iseseisvuslased ning rõdudel rippusid ainult nende lipud, siis pärast sügisest ehmatust on ka riigimeelsed aktiivsed. Pole enam rahvusvahelises pressis kahtlast kuvandit tekitavat piirkondlikku protesti, vaid kodanikuühiskonna ja kodanikuühiskonna dialoog: ühed seovad liiklusmärgitulpadele kollaseid lindikesi, teised lõikavad need maha; ühed joonistavad tänavasillutistele nende arvates ebaõiglaselt vangistatud iseseisvuslaste pilte, teised joonistavad neile trellid peale; ühed süüdistavad, et Hispaania röövib Katalooniat, ning teised väidavad, et iseseisvusmeelsed maamehed ehk Tractoria röövib jõukamat ja kosmopoliitset Tarragonat ja Barcelonat ehk Tabarniat.

Kõige suurem üllatus on aga see, et parlamendienamusega iseseisvuslastel ei paista olevat mingit tungi valitsuskontroll tagasi enda kätte saada. Ühtekokku umbes kahe miljoni toetajaga liikumistest on mitu kuud kestnud kauplemiste käigus presidendiks pakutud vaid kaht inimest, kelle kohta oli ette teada, et kumbki neist ei saaks reaalselt Katalooniat juhtima hakata.

Võib-olla üritavad iseseisvuslased selle jonniga välja pigistada veel viimast rahvusvahelist kaastunnet. Aga võib-olla on neil hea meel, kui nende valitsuse asemel tulevad uued valimised, mis – arvestades viimaste küsitluste tulemusi – võivad tuua võidu vastasleerile. Et las nood siis klaarivad majanduspauku, mis on tekkinud suurettevõtete lahkumisest, ülejäänud Hispaanias käivast Kataloonia toodete boikotist ning terrorirünnaku ja separatismist tingitud rahutuste järel umbes kümne protsendi võrra kahanenud turismikäibest.