Sirbis sel reedel: materdatud kaltsakatest perestroika-aja kangelasteks

Foto: Sirp

Sel reedel Sirbis punk, Keele Infoleht ja Diplomaatia nr 3.

TÕNIS KAHU: Ebapüha keeldumine

Punk nõudis oma põlvkonnale vahepeal reedetud ja kaduma läinud muusikat tagasi. Rokkmuusikalt tuli ära võtta erilisuse, üleoleku aura: «mitte kellelgi ei ole õigust olla staar».

On üks põhjus, miks popkultuurist kõnelemine on aastast aastasse üha ebamugavam. Mitte et siin oleks mingeid institutsionaalseid takistusi. Pigem vastupidi. Samuti ei ole ju olukorda, kus midagi öelda poleks võimalik. Ei, popkultuur on terve, pulbitsev ja signaale jätkub. Kuid seejuures on ilmne, et popkultuur on järjest vähem sündmuste ahel. Tal pole nüüd enam hetkekski selgelt fikseeritud keskpunkti, kuhu kogu tähenduste produktsioon koonduks või kus kommunikatsioon ajutiseltki katkeks. Popkultuur on igal pool ühtlaselt laiali, täidab kõiki soppe meie olmes, samavõrra väsitab oma kirevusega kui kirgastab. Teisisõnu – tal pole ideelist tuuma, mille suhtes igaüks peaks seisukoha võtma ja mida keegi ei saaks vältida.

VALNER VALME: Punk läheb eest ära

Punki ei tasu üle politiseerida. See ei olnud 1980ndatel eesmärgipärane liikumine vaba riigi loomiseks, vaid eelkõige vabadus iseeneses, kandudes tollal võimsalt ühiskonda.

Punki määratletakse, sellest kõneldakse tihti metafoorides. Esimene levinud kujund: punk on nagu viirus, mis ei lahku kunagi organismist, aga lööb ajuti välja. Pungi kujutamine tõvena haakub pungi dekadentliku tunnetusega, kuid kui punkar on haige, siis ühiskond on alati veel haigem. Punk on juba algselt tähendustega ülekoormatud sõna: prostituut, kõdu, mäda, nolk, huligaan. Praegu kiputakse pungiks nimetama kõike, mis veidi normist kõrvale kaldub. Näiteks on nimetanud korraldaja pungiks eelarvamusfestivali pealkirja «Ilm on hukas»: «Praktilise poole pealt saan kinnitada, et pea igas meiega tehtud intervjuus on tehtud juttu eelarvamusest. Seega – heas mõttes huvi tekitajana töötab festivali pealkiri hästi ja ongi sellisena üsna punk,» sõnas Ott Rätsep.

AIMAR VENTSEL: Materdatud kaltsakatest perestroika-aja kangelasteks

Kui läänes punkarite keskmine iga aastatega tõusis, siis Eestis oli punk nõukogude ajal teismeliste mäss, keskkooliõpilaste spontaanne protest «arenenud sotsialismi» surutise ja umbsuse vastu.

Olen üles kasvanud ENSVs, mistõttu puutusin pungiga esimest korda kokku Soome televisiooni kaudu. Siiamaani on meeles, et mingis muusikasaates näidati ansamblit, mille liikmed kandsid nahktagisid ja harju. Kuna üks bändiliige oli mustanahaline ja tal oli blondeeritud pikk kitsas hari, ei olnud tegemist soome bändiga. Muud ei mäleta. Teist korda puutusin pungiga kokku Tartu rajooni häälekandja Edasi vahendusel: 1980ndate alguses jooksis seal läbi mitme lehenumbri lugu uuest trendist mädanevas kapitalistlikus Lääne-Euroopas – ja selle nimi olla punk. Punkarid olid nõukogude korrespondendi jutu järgi täiesti ebaadekvaatsed tüübid: nad kandsid musta riietust, püksid olid põlvede kohalt rihmadega kokku tõmmatud nii, et kõndida sai vaid väikeste sammudega, ja mõnigi neist kasutas kõrvarõngana verist tampooni. Hiljem nägin majaseintel kriidiga kirjutatud loosungeid «Punk on lahe!». Siis tuli välja, et mu tolleaegne parim sõber on punkar, ja noh, nii see läks.

TÕNU KARJATSE: Eesti parim esilaulja kultuuridokumendis

Dokumentaalfilm «Enam kui elu» (Eesti 2018, 73 min), režissöörid Taavi Arus ja Indrek Spungin, operaator Taavi Arus, produtsent Pille Rünk.

1990ndate algusest tegutsev ansambel Psychoterror ja selle frontman ehk esilaulja Freddy on olnud muusikahuvilistele üks oodatumaid ja kontserdikorraldajatele oma ettearvamatuse tõttu üks kardetumaid esinejaid. Indrek Spungini ja Taavi Aruse täispikk dokumentaalfilm «Enam kui elu» portreteerib Freddy kaudu väljakutset, mida tähendab olla punkmuusik XXI sajandi Eestis, kui punk on subkultuurina saanud 40 aastat vanaks. Kuid filmis ei ole piirdutud vaid isikuportreega: siin on peidus mitu kihti ajastu pildist pungi defineerimise katseteni.

MARGUS OTT: Nõukogude ebavõrdsusest

Alam- ja ülemklass on kerged tekkima ja hermetiseeruma, moodustamani Nõukogude korraga analoogse olukorra, kus ülemklass elab hoopis teises maailmas kui lihtrahvas.

Laialt on levinud käsitlus või vähemasti käibefraas Nõukogude ajast kui võrdsustavast ning see mõjutab tänapäevani meie poliitikakujundamist, pärssides ühiskondlike lõhede mahendamist, kuna see oleks võrdsustamine, võrdsustamine aga oli omane Nõukogude korrale, Nõukogude kord oli halb, järelikult need kihistumist kahandavad meetmed on halvad.

See, et varanduslik kihistumine kahjustab ühiskonda tervikuna, peaks olema niigi selge: siis kahaneb ühiskondlik sidusus, tõusevad pinged, kasvab kuritegevus ja narkomaania, kahaneb ühiskonna talendibaas mitmesugusteks ametiteks jne ja see on kokkuvõttes kõigile kahjulik. Vaadelgem aga eespool toodud süllogismi komponenti, mille järgi Nõukogude kord oli võrdsustav.

INDREK JÄÄTS: Pikk tee kodanikurahvusluseni

Iga ühiskond vajab mingit ideoloogilist sideainet, mis teda koos hoiaks, ühist keelt ja jagatud väärtusi.

Lugesin Eesti riigi juubelinädalal terve hulga artikleid rahvuslusest, riigist ja rahvusriigist. Muuseas räägitakse kodanikurahvuslusest ja etnilisest rahvuslusest. Mis neil siis vahet on, kuidas need on tekkinud ja kuidas suhestub nendega eesti rahvuslus? Kiikame esmalt ajalukku. Enamik rahvusluse uurijaid on praegu seda meelt, et rahvuse sünnitab rahvuslus. Rahvuslus ehk natsionalism on iseenesest suhteliselt hiline, XVIII sajandi lõpul Lääne-Euroopas ja tema Ameerika kolooniates tekkinud nähtus. Rahvuslus on orgaaniliselt seotud moderniseerumisega. Rahvuslus on modernse maailma kultuuriline raamistik, mõtteviis, millest lähtudes tajume ja kujundame meid ümbritsevat ühiskondlikku reaalsust. Rahvuslus ja rahvused poleks saanud tekkida antiik- või keskajal, sest tollal polnud selleks ühiskondlikke eeldusi. Tänapäeval on need r-tähega asjad aga sedavõrd tavapärased, et me neid alati ei teadvustagi, nagu hingamist.

Reamees matjate kompaniis. Pille-Riin Larmi intervjuu Tõnu Õnnepaluga. TÕNU ÕNNEPALU: «Kiitke ja kuulutage oma armsaid raamatuid, raamatud ise on tummad, neil enestel ei ole häält, nende ainus hääl on lugejate hääl!»

Emakeelepäeval, 14. märtsil jagati Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Esseistika kategoorias pälvis võidu Tõnu Õnnepalu raamatuga «Valede kataloog. Inglise aed». Autor on öelnud, et kirjanduse üks funktsioone on tuua inimesi kokku ühe arutelu ümber. Tundub, et tema raamatu puhul on see õnnestunud: auhinnateost hindavad nii kriitikud kui ka raamatuostjad ja -laenutajad.

HASSO KRULL: Tont ja vanapaganad. Jan Assmanni kosmoteism ja kannatlik meel

Jan Assmann, Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest lääne monoteismis. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein. Tallinn, Varrak, 2017. 462 lk.

Jan Assmann, Moosese eristus ehk monoteismi hind. Saksa keelest tõlkinud Olavi Teppan. Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. 240 lk.

Jan Assmann, Of God and Gods: Egypt, Israel, and the Rise of Monotheism. Madison, The University of Wisconsin Press, 2008. 196 lk.

Üks tont käib ringi mööda Euroopat – monoteismitont. See jalutuskäik on kestnud juba paar aastatuhandet ega ole praegugi päris lõpule jõudnud, ehkki aeg näib ammu olevat küps. Monoteismi kõige tugevam mõju on ilmselt vaibunud, aga häda on selles, et tonte pole tegelikult kunagi olnud ainult üks: kontinendil on möllanud terve tontide armee, põhjustades lugematuid konflikte, kultuurilist ja etnilist genotsiidi, tagakiusamist, ususõdu, nõiajahte ja inkvisitsiooni kuni kurikuulsa holokaustini välja. Sest selle tondiga on imelik lugu: niipea kui kohal on üks tont, saab temast kiiresti kaks või kolm, nad koguvad endale poolehoidjaid ja iga tont väidab, et just temal on ainsana õigus. Volituse nõnda väita on ta saanud kuskilt kõrgemalt ja igaüks, kes sellele vastu vaidleb, ongi tondi vaenlane. Tontlikus kõnepruugis on vaenlasel mõistagi palju nimesid: pagan, ketser, nõid, jumalasalgaja, ebajumalakummardaja, lahkusuline, uskmatu, ateist, gnostik, agnostik jne. Aga nimedest sõltumata on tondi sõnum alati üks ja seesama. Tont taotleb rahu, korda ja õiglust: lihtsalt enne selle seisundi saabumist on kindlasti vaja konflikte, verevalamist ja repressioone, et tõde võidule pääseks. Niisugune skeem on jäänud muutumatuks ja kehtib kenasti ka tänapäeval. Kuulus islamiterrorism, kristlik fundamentalism, alternatiivne parempoolsus ja kõikvõimalikud agressiivse usuhulluse vormid on lihtsalt tondi «viimased uudised».

MAARJA KANGRO:  «Igaüks on võitnud ja peab saama auhinna». Katkendeid valmivast raamatust

Everybody has won and all must have prizes.

Need on Dodo sõnad Lewis Carrolli raamatus «Alice Imedemaal» , mida nii kirjandusteadlane James F. English kui ka  sotsioloog Joel Best kasutavad oma raamatuis motona.  Englishil on see ilus lause esimese peatüki «Auhinnahullus» motoks, Bestil terve raamatu omaks. Dodo sõnad – pole vist vaja selgitadagi – peavad illustreerima auhindade vohamist praeguses maailmas.

Arusaadavalt pole auhindade arv ainus asi, mis on viimase poole sajandiga plahvatuslikult kasvanud. Paisunud on maakera rahvaarv, majandus, eelkõige «kaalutu» majandus ja sealhulgas kultuuritööstus, kasvanud on aastas ilmuvate raamatute arv ja inimeste kulutused raamatutele. English kinnitab siiski, et kõige selle juures on auhindade arv kasvanud järsema kurviga kui miski muu.

TÕNIS ARJUS: Tuleviku kavandamine ajalugu mäletades

Tartu Sadama kvartali arhitektuurivõistlus on küll lõppenud, aga töö alles algab. Tõhus tervik sünnib järjepidevusest ja selgest visioonist.

Tartu linna üldplaneeringutega määratud tuleviku tervikpilt on tasapisi selgemat kuju võtmas. Läbi on viidud Holmi kvartali võistlus, tugev suund on võetud Tartu kultuurikeskuse arendamisega Küüni tänava ja Vabaduse puiestee vahelisel pargialal ja ehitamisel on uus Tartu ülikooli õppehoone Emajõe vasakkaldal – kesklinnas!

Äsja jõudis lõpule Tartu linna Sadama kvartali põhjapoolse osa kahe-etapiline planeeringuvõistlus ja selgus võidutöö märgusõnaga «Puu tänav», mille autor on Kauss Arhitektuur. Üldplaneeringus seatud eesmärk tihendada kesklinna Tartule omase pieteeditundega, siduda hooned avaliku ruumiga (sh ennekõike olulise jõeäärse alaga) ning tagada atraktiivne ja senisest sidusam linnaruum kajastub nii planeeringuvõistluse tingimustes kui ka suures osas esitatud võistlustöödes, eriti intensiivselt võidutöös.

JAANUS KANN: Tšempionid tunniplaani ees

Süvaõpe, mis andis varem paljudele tulevastele õpetajatele vajalikud muusikalised oskused, on toodud ohvriks ühtsuskooli põhimõttele.

Eesti Muusikanõukogu avalik arutelu üldhariduskooli muusikaõpetuse ja muusikaõpetajate ettevalmistamise teemal 9. II Gustav Adolfi gümnaasiumi Kotzebue majas. Ettekanded pidasid Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, Saue gümnaasiumi muusikaõpetaja Kadi Kaja, koorijuhtide liidu esimees Heli Jürgenson, helilooja ja dirigent Rasmus Puur, Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna juhataja Marko Mägi, muusika- ja teatriakadeemia muusikapedagoogika instituudi juhataja Kristi Kiilu, lapsevanem Luisa Rõivas, Westholmi gümnaasiumi õpilased Katriin Eikin Sein ja Matthias Merelaine ning dirigent Tõnu Kaljuste. Tervituskõne pidas Eesti Muusikanõukogu president Ivari Ilja, arutelu juhtis Toomas Siitan.

Arvustamisel

Ugala teatri ja R.A.A.A.Mi «Hipide revolutsioon»

Hasso Krulli «Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016»

mängufilm «Lady Bird» ja dokumentaalfilm «Solvang»

Juta ja Albert Eskeli mälestusnäitus «Koos läbi muutuva skulptuuri»

Von Krahli teatri «Loodusjõud» ja Variuse teatri «Vihmapiisad ja kuupaiste»