/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Väiksed poisid unistavad sageli imerelvadest nagu surmakiir või oimetuks lööv pihusti, mis toovad staariseisuse, hävitavad vaenlasi või vähemalt elavdavad igavat tundi. Vladimir Putin kasutas sama trikki olukorra elavdamiseks Kremlis, kirjutab BNSi kolumnis Edward Lucas.
Eelseisev poliitilise teatri episood, mida nimetatakse ekslikult «valimisteks», ei suuda köita publiku tähelepanu. Ootusärevuse puudumisel (kõik teavad, et lõpus on keskpõrandal härra Putin) on show režissöörid katsetanud «jämekoomikaga», nagu teledebatt, milles eeldatav liberaalide kandidaat Ksenia Sobtšak valas väidetava äärmuslase Vladimir Žirinovski veega üle. See aga ei huvita kedagi.
Seega lasti käiku surmakiired. Vene liider avalikustas neljapäeval mitu väidetavalt «võitmatut» (ja uut) tuumarelva ja näitas videosimulatsioone sellest, kuidas nad USA kaitsemeetmete eest kõrvale põiklevad. Uued seadmed on tuumajõul liikuv tiibrakett, distantsilt juhitav tuumalõhkepeaga allveedroon, võimas mandritevaheline ballistiline rakett (ICBM) ja «hüperhelikiirusel liikuv raketilennuk», mis suudab liikuda helist 20 korda kiiremini.
Kõne pälvis kodumaal kindlasti tähelepanu tänu meediatööstuskompleksile, mis sundtoidab Vene publikut härra Putini sõnade ja tegudega. Lääs, kurtis ta, on püüdnud Venemaad ohjeldada, kuid on selles ebaõnnestunud. Ta on Venemaad ignoreerinud ja peaks nüüd teda kuulda võtma. Vene liidril võib õnnestuda väljamõeldud hirmudel Lääne poolsest ümberpiiratusest ja väärkohtlemisest mängides julgustada rohkem valijaid 18. märtsi farsist osa võtma (kuigi kogemus näitab, et nende hääli on võimalik antuks lugeda niikuinii).
Ka välismaa avalik arvamus oli rabatud, kuid mitte päris sel viisil, mida ehk Kremlis loodeti. Venemaa võimsa tuumariigi seisund on väljaspool kahtlust. Tema strateegilisse tuumaarsenali kuulub umbes 2000 tuumalõhkepead, mida lähetatakse allveelaevadelt, sõjalennukitelt ja maismaal asuvatest silodest ja stardiseadeldistelt, suudaksid USA raketitõrjesüsteemidest kergelt ja hävitavalt jagu saada. Need rajatised on mõeldud toime tulema hädiste paariarežiimidega nagu Iraan ja Põhja-Korea, mitte Venemaalt või Hiinast lähtuva täiemahulise rünnakuga.
Lääs, kurtis ta, on püüdnud Venemaad ohjeldada, kuid on selles ebaõnnestunud. Ta on Venemaad ignoreerinud ja peaks nüüd teda kuulda võtma.
Kremli ametnike jaoks on mõistlik viis tuumarelvi arutada teha seda vaikselt ja rahulikult. Keegi ei kavatse Venemaad rünnata. Kaks tegelikku ida-lääne suhetes peituvat ohtu on kogemata puhkev konflikt ja kulukas ja mõttetu võidurelvastumine. Mõlema probleemi puhul läheb vaja diplomaatiat – kuumade liinide ja teiste ohutusmeetmete hoidmiseks ning relvastuskontrollirežiimi säilitamiseks ja laiendamiseks.
Uute relvadega vehkimisega (või vähemalt ideega nendest) näitab härra Putin Venemaad nii nõrga kui ka hulljulgena. Uute vidinatega kaasnev bravuur viitab usu puudumisele olemasolevasse heidutusse. Mis veel hullem, see on pööraselt enneaegne.
Tuumajõul liikuva tiibraketi väljaarendamine on tehnoloogiline õudusunenägu: selleks tuleb katsetada kaitseta reaktorit sisaldavaid rakette. Veealune droon kõlab nutikalt, kuid sellega on seotud sama probleem, millega on allveelaevad silmitsi usaldusväärsel suhtlemisel peakorteriga. Hüperhelikiirusel liikuva raketi tarbeks läheb vaja seninägematut inseneritööd, et rakett peaks vastu sellele suurel kiirusel manööverdamisel osaks saavale survele. Uuel hiiglaslikul ICBM-il võivad olla falloslikud omadused, kuid sõjaliselt on selle lisapanus väike.
Teistest Vene relvadest on rohkem praktilist kasu, näiteks õhutõrjesüsteem S-400, mida saab kasutada selleks, et takistada NATO-t idatiival oma liitlastele abivägesid saatmast. Tõeline probleem on Kremli teised mõju avaldamise vahendid – valimiste mõjutamine, kriitikute hirmutamine, energiakatkestused (mida Ukraina sai tunda sel nädalavahetusel), diplomaatilised jaga-ja-valitse mängud ning infooperatsioonide läbiviimine. Lääs on nende suhtes aeglaselt silmi avamas.
Härra Putin palus imerelvadele nimede leidmiseks avalikkuselt sisendit. Pakun välja Обман (petmine), Подделка (võltsimine), Пугало (hernehirmutis) ja Потёмкин (Potjomkin, printsi järgi, kes lasi Katariina Suurele mulje avaldamiseks püstitada külade makette).
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.