Juhtkiri: raha läinud, aga imelist tervist ei paista

Valitsuse alkoholiaktsiisi poliitika on täielikult läbi kukkunud. Foto: Urmas Nemvalts

Valitsuse alkoholiaktsiisi poliitika on täielikult läbi kukkunud. See hinnang vaatab meile vastu eile avalikustatud uuringu arvudest. Vastutus suure ebaõnnestumise eest lasub sisuliselt kõigil kolmel koalitsioonierakonnal, ent sotsid on enesest teinud selle teema käilakuju.

Toimunu õige nimi on halb ja hooletu juhtimine. Erasektoris laseks omanik sellise juhi lahti. Sündinud tõsiasi on, et Eesti riigieelarve kannatab nii seetõttu, et meie inimesed viivad oma raha Lätti, kui ka seetõttu, et soomlaste alkoholiostud Eestist on mitu korda vähenenud. Teisalt ei ole vettpidavaid tõendeid sellest, et tervise edendamise eesmärgid oleksid hüppelise aktsiisitõusu tõttu saavutatud või et need saavutataks. Kui tahame valitsuse suurest ebaõnnestumisest midagi tuleviku jaoks õppida, siis tuleb põhjalikult analüüsida praeguse valitsuse juhtimisvigu. Ehk seda, kuidas sai võimalikuks, et paberil eelarveauke lappides unustati kas tahtlikult või tahtmatult tegelikkusega arvestada.

Väga kurvaks teeb see, millise üleolekuga räägivad suure kahju tekitanud poliitikud ja erakonnad aktsiisi- ja käibemaksutulude vähenemisest. Rumala ja üleoleva poliitikaga on kaotatud raha samas suurusjärgus, mida meil oleks tarvis näiteks Eesti teaduse rahastamiseks tasemel, mis tagaks pikaajalise konkurentsivõime.

Majandussektoritest kannatavad aga iroonilisel kombel just need, kus saavad tööd väiksemate oskustega inimesed, keda kõik kolm valitsuserakonda sõnades oma eriliste kaitstavatena esile tõstavad. Loomulikult saab löögi turismisektor ning ka kaubandus.

Mis võimaldab eelarvetulude suhtes säärast suhtumist? Praegune valitsuskoalitsioon on saanud sisuliselt lotovõidu sellega, et tänu meie naabrite majanduskasvule kasvab ka Eesti majandus jõudsalt. Kui samasugune juhtimisviga, mida aktsiisitõus on, oleks juhtunud kehvema majandusarenguga ajal, siis ilmselt räägiksime praegu valusatest kärbetest või veel valusamast laenamisest.

Mitte keegi ei vaidle terviseedenduslike eesmärkidega ja kindlasti ei tee seda ka Postimees oma juhtkirjas. On aga elementaarne, et poliitiline lahendus peab suutma korraga arvestada mitme mõõtmega. Eesmärk on, et meie inimesed tarbiksid vähem alkoholi. Loomulikult on hind üks peamistest alkoholi kättesaadavust mõjutavatest teguritest.

Kui meie praegused valitsusliikmed oleksid aga koolis tähelepanelikud olnud, siis võib-olla oleks neile meelde jäänud ühendatud anumate seadus, ning edasijõudnumatele ka peenemad majandusseadused. Fanaatilise maksurabelemise suureks probleemiks on võimendatud piirikaubandus, mida oleks pidanud hea ja aruka juhtimisega ennetama.

Praegu tuleb hakata tõsiselt arutama seda, kuidas oleks võimalik aktsiise langetada nii, et see ei annaks meie oma inimestele ebasoovitavat sõnumit «jooge rohkem».