Arvamusi vabariigi sünnipäevapeo programmi kohta.
Vastukajasid vabariigi aastapäeva kontserdile (1)
26. veebruar 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvamuusik Mari Tammar: «Meie peaaegu 2000 aasta vanune regilaulutraditsioon vääriks kohta meie riiklike sündmuste kavas ja mitte kooriseadena, vaid just nimelt niisugusena üheskoos eestlaulja järel laulduna, et kõik tunneks, et on osalised ja nendegi hääl kõlab omadega kokku. See võiks olla meie Nokia ja järgmisel sajal aastal meie pidulike sündmuste lahutamatu osa, nii siin kodumaal kui ka mujal maailmas.»
Tõlkija Tiina Aug: «Palun vabandust: eesti nukraid rahvalaule, rahvariideid jmt oleme kuulnud/näinud juba küllalt viimase 25 aasta jooksul. Tegelikult kuulsime/nägime neid ka Vene ajal – kummalisel kombel neid meile vähemalt laulupidude ajal ja «rahvaste sõpruse» jmt üritustel lubati. Nii et side nendega pole iialgi katkenud.
Ma ei taha enam näha (vähemalt mitte telekas Eesti 100. sünnipäeval muude ürituste vahel) jälle taas kord ainult eesti labakuid (kui tahetakse viidata, et me oleme kellegi teise käpiknukud, siis tasuks selleks valida sobivam aeg ja koht). Ma tahaksin ükskord Eesti ajaloos olla ka rõõmus ja õnnelik. Eriti sünnipäeval.
Ja kui visata kivi kõigi Eesti mis tahes parteisse kuuluvate poliitikute kapsaaeda, siis sooviksin, et nõukaaegse retoorika asemel (peab / tuleb / on vaja teha kõik «helge tuleviku» jaoks) tehtaks ükskord ometi midagi ka helge OLEVIKU jaoks.»
Kirjanik Erik Tohvri: «Kui tekib tunne, et keegi tahab meie suursündmust sihilikult kahjustada või halvustada, tekib tahtmine appi hüüda – ja seda just loodetud-kardetud Ojasoo-Semperi lavastuse (?) puhul.
Võibolla olen juba liiga vana (85!) mõistmaks tänapäeva noorte mõttemaailma, aga lootsin, et pakutakse midagi hingesoojendavat ka neile, kes kogu okupatsiooni vältel hingevärinal midagi kaunist olid lootnud, aga ei…
Emotsionaalne tuletants, mis lõkke süütas, oli selles lavastuses minu jaoks ainus helge hetk, kõige muu kohta tahaks norida: milleks see Riia raudteesild ja üldse Kristjan Jaagu meenutamine, kui minnakse Tartu asemel hoopis Setumaale? Milleks need vene vanausuliste surnuaiad ja palvelad – kas selleks, et rajatagused ilkujad saaksid veelgi alust väita: Eesti on ju Venemaa osa? Mida sümboliseerivad need haudade vahel liikuvad zombid ja bussipeatus, kuhu ei saabu ühtegi bussi, jne…
Tõesti sooviks, et leiduks keegi, kes selle «lavastuse» tabamatu kunstikeele niimoodi ära tõlgiks, et vähemalt pool eesti rahvast sellest aru saaks!»