Koolitund

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Mis oleks, kui mõtestaks hariduse mõtte natuke ümber? Leiaks uusi vastuseid küsimusele, miks käime koolis, miks õpime ja mida haridus annab meile. Mis oleks, kui hajutaks piirid klassikalise hariduse andmise ja innovatsiooni vahel, küsib Airis Meier, Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni nõunik kultuuri ja hariduse komisjonis.

Võib väita, et suures osas toimub õppimine Eesti koolides jätkuvalt eesmärgil omandada klassikalisi teadmisi ja oskusi, mis on sel ajahetkel praktilised.

Iseenesest pole selles midagi halba, aga kui sinna juurde ei käi nende pädevuste omandamine, mida tulevikus vaja läheb, siis vähemalt pool potentsiaalist on lihtsalt jõude lastud.

Võtmepädevusteks peetakse kombinatsiooni teadmistest, oskustest ja hoiakutest, mis garanteerivad isikliku arengu, tööalase konkurentsivõime, sotsiaalse kuuluvuse ja aktiivsuse kodanikuna. Need pädevused on pidevas muutuses ajas. Näitena võib siin tuua erialased tehnilised oskused (automehaanika), mida kitsalt omandades ei pruugi kooli lõpetades iseseisvas professionaalses elus enam üldse vaja minna.

Aga kui õpilasel on olemas valmisolek osaliseks ümberõppeks ja ta suudab ennast ise kaasajastada, ei pea ta kartma, et tööturult aegunud oskuste tõttu kõrvale jääb. Taolisteks universaalseteks oskusteks, mis tagavad paindlikkuse, loetakse algteadmisi, digitaalseid oskuseid, sealhulgas teadmisi küberkaitsest ja meediapädevus, ettevõtlus ja STEM alasid teadmisi (teadus, tehnoloogia, inseneriteadmised ja matemaatika), keeleoskuseid ja loomulikult sotsiaalseid oskuseid.

Nende oskuste kõige efektiivsem arendamine toimub fenomenil baseeruva õppimise põhiselt ja nii-öelda ristuva õppimise kaudu, kus teemasid käsitletakse tervikutena ja õppeained osaliselt segunevad üheks. Sellise filosoofia järgi õpitakse näiteks Soomes, mis teadagi on kvaliteedilt eeskujuks.

Praktika läbiviimisest

Kõige selgemalt tuleb esile siin kaks väljakutset. Esiteks, Eestile omane hajaasustus ja sellest tulenev hariduse ebaühtlus. Teiseks, õpetajate koolitus. Mõlema probleemi lahendamiseks on vaja ressursse: huvi teemaga tegeleda, inimesi ja peamiselt raha.

Olgu siinkohal öeldud, et maailmas haridusele investeeritud summa on kolm korda nii suur kui infotehnoloogiasektorisse investeeritu ehk umbes kuus triljonit eurot globaalselt. Laias laastus kaks kolmandikku sellest kulub infrastruktuurile ja tööjõukuludele.

Ka Eesti investeerib haridusse peaaegu protsendi võrra enam kui Euroopa Liidus keskmiselt (Education and Training Monitor 2017, EC). Vaatama peaks, kuidas saaks sama raha eest rohkem teenuseid.

Just nimelt, teenuseid, sest kool ei ole enam koht, vaid hariduse teenuse pakkuja. Õpetamine ei ole (või ei tohiks olla) enam lineaarne teadmiste edasiandmise moodus, sest õpetaja ei ole enam ammu informatsiooni ainuisikuline hoidja. Õpetaja roll tänases ühiskonnas peaks olema õppija suunaja hariduse omandamisel, kes vaatleb õpivahendeid kui platvormi, mis pakub kasutusse võtta just seda, mis parasjagu vajalik ja sobilik on, olenevalt ajast, kohast, teemast.

Innovatsioon hariduses

Innovatsioon toimub idufirmade kaudu ja seda ka hariduses. Haridus on avalik teenus ja peaks innovatsiooniga muutuma paremaks, kulutõhusamaks ning mis peamine, Eesti jaoks tasemelt ühtlasemaks.

Soome juurtega globaalse haarde x-Edu Accelerator on haridusinvesteeringutele suunatud ettevõte ja tegeleb just sellega, et innovatsioon ja investeering haridusse Euroopa Liidu tasemel tõuseks ja tõhustuks märkimisväärselt. Näiteks toetavad nad selliseid ettevõtmisi, mis loovad pedagoogilise mõjuga transformatiivseid õpilahendusi ehk õpiäppe, arendamaks nii-öelda 21. sajandi oskuseid, millest eelpool kirjutasin.

On üsna ilmne, et Eesti kool vajab uut tiigrihüpet, mis võiks muu hulgas aidata vähendada hariduse kvaliteedi lõhet maapiirkondade ja suurlinnade vahel. Selleks, et garanteerida ühtselt head haridust ei pea tingimata tegelema õpetajate meelitamisega ebaatraktiivsetesse piirkondadesse. Peale selle, et üksikud suunatud õpetajad ei suudaks nagunii tõsta regiooni haridustaset märkimisväärselt, tapaksime ka potentsiaalselt noore talendi motivatsiooni üldse õpetajaametit pidada. Lahendus peab olemas vähemalt osaliselt digitaalne, näiteks digitaalsete õppekogukondade loomine.

Seda on teinud reljeefselt Minerva ülikool, mis on suuresti muutnud õppimise kontseptsiooni, mille järgi õppimine ei ole määratletud aja ja kohaga, vaid õpilased omandavad aineid suures osas digitaalses keskkonnas, kusjuures olemas on seminarid ning vahetu suhtlus õpetajaga.

Nende kulutused infrastruktuurile võrreldes tavaülikoolidega on umbes kolmandiku võrra väiksemad (kuigi hariduse tase on võrreldav tippülikoolidega). Selline sääst lubab Minerval alandada õppemaksu, värvata paremaid professionaale, pakkuda personaalsemat lähenemist ja uuemaid materjale.

Kuigi taoline Silicon Valleys alguse saanud ettevõtmine on esialgu ehk väikesele Eestile natuke liiga suur samm, ei maksaks kogu kontseptsiooni siiski päriselt nurka visata, sest just taolised lahendused aitavad liikuda edasi Eesti hariduse ühe põhiprobleemi – kvaliteedi kõikuvus ja ühtlane kättesaadavus – lahendamise suunas.

Küsi ja sulle antakse

Jah, hariduspoliitika on rahvusriikide kompetents. Siiski pakub Euroopa Komisjon nii rahalist kui ka teadmispõhist abi. Näiteks on e-twinningu projektiga liitunud juba üle 460 000 õpetaja ning iga neljas kool kümnest Euroopa Liidus on selle projektiga seotud olnud, ka Eestis.

E-twinning pakub koolidele lihtsaid tööriistu, et aidata arendada digitaalset õpet, toetab koolide rahvusvahelistumist, aitab avada klassiruum väljapoole selle füüsilisi piire ning seeläbi muuta õppimine huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Komisjon pakub abi ka hariduspoliitiliste reformide välja töötamisel ja ellu viimisel ning õpetajakoolituste korraldamisel. 

Õpikogukonna projekti võiks katsena mõne väiksema kooli peal proovida. Mõningaid aineid saab osaliselt ekraani kaudu edasi anda ja kasutades internetisilda konkreetse aine puhul võiksid näiteks väikese külakooli õpilased ja õpetajad katsetada teadmiste jagamist mõne suurlinna kooliga.

Veel lihtsam oleks ilmselt taolist projekti proovida riigigümnaasiumi koolivõrgus. Asja edenedes võiks tekkida rohkem õpikogukondi, mis aitaks ühtlustuda hariduse taset. Samuti oleks võimalik maksimeerida vajaka olevate spetsialistide kättesaadavust, keda kaugel maapiirkondades või väikelinnades elavad õpilased muidu kätte ei saaks. See oleks ka üks samm lähemale lahendusele, kus kodukohast ära kolimine lapse hariduse eesmärgil pole enam vajalik.

Sedalaadi õpikogukonnal on potentsiaali ka keeleõppes, kui tekitada sillad näiteks eesti- ja venekeelsete koolide vahel. Selline õpikogukonna programm oleks üsna kindlasti abikõlbulik ka Euroopa Liidu fondide rahadele. Vaja on vaid ettevõtlikkust ja ideede arendajaid.

Kokkuvõttes, Eesti hariduspoliitika üks kõige tähtsamaid prioriteete peab olema hea tasemega hariduse kättesaadavus kõikidele Eesti õpilastele, isegi kui nad elavad kaugel Eesti metsade vahel või muidu piiriäärsetel aladel. Hariduse ühtlane kättesaadavus aitab vältida eestimaalaste põhjarannikule kokku jooksmist ning toetab regionaalset arengut. Kuna me ilmselt ei saa kunagi suureks oma rahvaarvult, peame vähemalt kasutama ära kogu oma inimpotentsiaali. Tiigrile tuleb elu taas sisse ajada, siis on, millest Eesti kahesajandal sünnipäeval rääkida.