President Kersti Kaljulaid pidas Tallinnas Estonia kontsedisaalis vabariigi aastapäeva kõne.

FOTO: Liis Treimann

Postimehe arvamusportaal avaldab Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul president Kersti Kaljulaidi esimese vabariigi aastapäeva kõne, mille ta pidas Estonia kontserdisaalis 2017. aastal.

«Maa sulab, rohi tärkab, puu ajab pungi ja lehti ning lehe varjus laulab lind jälle omi igavesi kevadlaule. On see sentimentaalne ööpik või romantiline sinilind s i u r u – kas pole see ükskõik! Pääasi, kui ta kuulutab uut elu uute pungade, õite ja viljadega.»

Head Eesti inimesed, kallid külalised! See romantik, kes niimoodi sõnas, oli Friedebert Tuglas 100 aastat tagasi. Kohe sai Eestist riik ja oli lootust, et aasta-aastalt, vähehaaval, saab tulevastel põlvedel parem.

Nii ongi läinud. Meil on oma riik, mis ei seisa enam iial üksi. Meie partnerid ja liitlased on meiega tingimusteta. Nemad austavad meie keelt ja kultuuri, tavasid ja kombeid nii, nagu meie austame nende omi.

Just tänases maailmas on niisugused liitlased erakordselt olulised. Maailm pole vast päris liigestest lahti, kuid näeme, et aastakümneid kehtinud enesestmõistetavused ei ole enam absoluutsed.

See maailm nõuab eriti Eesti-suguselt riigilt tähelepanelikkust. Nõuab meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste, eriti rahvusvahelise õiguse kindlat järgimist. Nõuab meilt vastutustundlikku tegutsemist rahvusvahelistel lavalaudadel ja koridorides. Rõhutan seda eriti täna, mil Eesti eesistumise alguseni Euroopa Liidu Nõukogus on jäänud 127 päeva ja natuke vähem kui seitse tundi.

Otto von Bismarck ütles: «Sisepoliitika alal ei ole ükski kaotus igavene. Aga välispoliitikas esineb aegu ja võimalusi, mis mitte kunagi tagasi ei tule.» Väikeriigi jaoks paremat ellujäämisõpetust ei olegi. Kõiges, mida me teeme, peame alati arvestama, veel enam, esikohalegi seadma oma välispoliitilised huvid, meie rahvusvahelise positsiooni.

Meie välis- ja julgeolekupoliitika viimasel veerandsajandil on olnud edukas. Meie poliitikud on võtnud rahvusvahelisi kohustusi ning neid täitnud, alati täitnud, vahel ka sisepoliitilise populaarsuse hinnaga. Just täna näeme, kui tähtis see on olnud. Meile kinnitatakse, et segastel aegadel ollakse meiega. Ma tänan kõiki Eesti valitsusi keeruliste valikute õigete lahenduste eest.

25 aastaga oleme loonud oma unistuste Eesti, kuid homse jaoks sellest ei piisa. Nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit. Meie riik on teistest üsna erinev, ilmselgelt loomingulisem ja paindlikum. Näen mitmeid võimalusi edeneda, juba tehtule toetudes.

Mõelgem korraks koos. Iseseisev Eesti riik saab kestvalt eksisteerida ainult demokraatlikus väärtusruumis. Üks väikeriik ei saaks sellises geopoliitiliselt pingelises asukohas toimida, kui ta oleks sisemiselt ebademokraatlik.

Oluline osa demokraatlikest väärtustest on inimõigused, mis peavad olema kõigil inimestel lihtsalt sellepärast, et nad on sündinud inimestena. Lisanduvad meie oma põhiseaduses kokku lepitud väärtused, mille eesmärgiks on hoida eesti keelt ja kultuuri, sest muidu pole iseseisval Eesti Vabariigil ju mõtet.

Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.

Seadusesse saab kirjutada, kuidas saada Eesti kodanikuks – kuid mitte seda, mil moel saada osaks Eesti rahvast. Kui me seda prooviksime, lõpetaksime totalitaarses ühiskonnas, mis on meie kommete hoidmise nimel hävitanud meie vabadused.

Mitte kõike seda, mida me oma komberuumis ei soovi näha, ei saa me ära keelata. Ka sellega hävitaksime lõpuks omaenda vabaduse. Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks. See ei peakski olema meie eesmärk, sest niimoodi hävitaksime eestluse.

Samas – meie toimimise platvorm on Eesti platvorm. Meil on üks riigikeel. Riigikeele kõnelemine kodus ja sõpradega ei ole kohustus. Kuid valmisolek suhelda teistes keeltes, sealhulgas riigipoolne valmisolek austada eesti keelt mitteoskavate siinsete elanike või külaliste inimõigusi, ei ole mitte kunagi sõnum valmisolekust vähendada eesti keele rolli riigikeelena.

Veelgi enam – fakt, et eesti keel ja kultuur on kaitstud põhiseadusega, ei tähenda veel, et eesti keel ongi kaitstud. Keelt ei kaitse käskude ega keeldudega. Keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja rohkem, seda parem.

Ma mõistan, et päris suur osa eestlasi tahab hoida oma komberuumi kiivamalt, kui seda teevad paljud Lääne-Euroopa riigid. Suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed ei oleks väga selgelt tähtsamad teistest.

Riigid, kes meie arvates on kaotamas oma identiteeti juurdetulijatele, on meist edukamad olnud just ühtse keeleruumi kujundamises, isegi kui meil on olnud neist palju rohkem soovi kaitsta oma komberuumi. Keelekeskkonda kaasamine toimib läbi lasteaia ja eelkooli, läbi loomuliku täiskasvanu ja lapse vahelise suhtluse.

Siin elavad teised rahvad ei ole meist oma kommetelt suurt erinenud. Maailmas on rahvaid, kelle arusaam ühiskonnast erineb meie omast radikaalselt. See ei tähenda, et sealt tulnuil ei oleks Eestis kohta, saabugu nad siia sõja eest pakku või töörändajaina. Me peame lihtsalt suutma sõnastada, mida me neilt ootame selleks, et koos toimida Eesti ühiskonnana.

Komberuumi hoidmine ei saa olla üksik kursus, mis õpetaks lisaks keelele austama siinse ühiskonna vabadusi ja neid omatahtsi mitte kitsendama. See on lihtsalt eeldus, miinimum. Komberuumi tagab meie pidev valmidus meenutada meile olulisi väärtusi. Komberuumi kaitsmise osa peab olema ka lugupidamine teiste tavade vastu, kuid ainult piirini, kus need ei hakka meie komberuumi ahistama.

Komberuumi kirjeldamine ongi keeruline, lõpuks ei ole me ju homogeensed eesti asja ajamise robotid. Meil endilgi on erinevad kombed, erinevad ootused elule ja erinev maailmavaade. Aga kuna me nähtavasti ei ole valmis multikultuurseks ühiskonnaks, siis me peame suutma sõnastada oma, eesti oma. Peame suutma seda kirjeldada ning järjekindlalt ja delikaatselt õpetada.

Daamid ja härrad! Kommetes konservatiivsed, oleme me ühiskonnana ometigi üks maailma innovaatilisemaid. Eesti elu edendajad mõistavad tulevikku üsna hästi.

Praegu näeme, et meie noorte ootused erinevad kardinaalselt kasvõi praeguste keskealiste ootustest. Noored ei tea, mida tähendab struktuurne tööpuudus või ümberõpe. Nad vahetavad tööandjaid, oma rolle tööturul ja tegevusvaldkondi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Suureneva sissetuleku korral vähendavad pigem tööaega kui säästavad tulevikuks. Nad elavad täna ja kohe. Muutub ka traditsiooniline töö, järjest vähem peavad inimesed olema kellast kellani kindlas kohas.

Olukord tundub imelik. Uued põlved ei taha käia tööl 30 aastat ühtejutti ja siis siirduda pensionile. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi selles rütmis, mis just neile sobib. Taunitud niisugune elu justkui ei ole. Kuid selle rütmiga ei oska arvestada mitte ühegi arenenud riigi pensioni- ega ravikindlusmudelid. Noori see täna ei huvita, nad lihtsalt ei panustagi, sest risk abi vajada on väike või kusagil kauges tulevikus.

Me peame muutma sotsiaalse toe pakkumise noortele paindlikuks. Me peame lihtsalt arvestama noorte teistsuguse eluga. Hea uudis on, et see ei nõuagi suuri investeeringuid, vaid õigeaegset muutuste märkamist ning tahet näha neis muutustes väärtust, mitte probleemi.

Ühiskond on jõgi, selle voolukiiruse kujundab selle liikmete tahe ning voolusängi ümbritsev keskkond, ajaloo võimalused. Meie aja lugu on liikumine, minek ja tulek. Teiste maailma riikidega võrreldes on Eesti selliseks ajastuks palju paremini valmis, sest meil on arvuti kaudu kättesaadav koduriik, mis on pidepunktiks nii oma kodanikele kui oma e-residentidele.

Iga inimene vajab riiki, sellist riiki, mis pakub talle ühiskonna liikmeks olemise võimalust. Mida rohkem on elus toimetamist erinevates riikides, seda vähem on inimese ja riigi kokkulepe geograafilise asukohaga seotud.

Me peame oma rändavale kodanikule pakkuma püsivat suhet riigiga, võimalust maksta makse ja saada osa ühiskonna turvavõrgustikust, sõltumata tema asukohast maamunal. Täna lindpriilt maailmas kulgejad peavad saama tunnustatud osaks me ühiskonnast. Kui suudame sama pakkuda oma e-residentidele, siis oleme 10 aasta pärast kindlasti üks maailma edukamaid riike.

Töörändajate ühine omadus on see, et nad on töövõimelised ja nutikad ning peaksid ühiskonda panustama. Las nad siis panustavad meie ühiskonda!

Kui me tunnustame oma noorte lennukihku, aga loome neile samas alati avatud maandumisplatsi, kus olla me ühiskonna täieõiguslik osa, siis tõmbab see ligi ka muu maailma ettevõtlikke ja harituid. Eesti saab pakkuda taskus kaasas kantavat keskkonda.

Kaasaskantav riik aitab ka traditsioonilisi tegijaid, sugugi mitte ainult IT- või start-up majandust. Meie Austraalias töötavad noored, inglise ettevõtjad, kes pelgavad Brexitit, võivad leida siit tormivarju. Kui me suudaks veenda näiteks maailma reedereid kasutama täielikult elektroonilist asjaajamist lipuriigiga, ei peaks meie lipualune olema tühi suuremate maksusoodustustetagi. Eestil on seda olemasoleva põhjal lihtne pakkuda.

Riik on juba loonud aluse. Kui ettevõtjad ehitavad e-residentidele sama vinge pealisehituse, nagu nad on ehitanud e-eestlastele endile, siis Eesti on kindlasti selle sajandi võitjate hulgas.

Palju meil on aega? Võib-olla viis aastat, sest selle ajaga aitavad meie endi eksportivad IT-ettevõtted kindlasti mõne teise riigi meile järele. Me ei tohi hilineda. Meie ettevõtetest üks protsent on juba e-residentide omad. Meil on neile hetkel pakkuda küll vähest bürokraatiat, aga väga vähe lisateenuseid. Võti on nüüd juba ettevõtjate käes, kes peavad mõistma e-residentide ootusi ja neile vastama. Riigi rolliks jääb, nagu alati, selles protsessis ikka ja jälle uuesti ilmnevaid bürokraatlikke tõrkeid kiiresti likvideerida, seadmata samas ohtu süsteemi usaldusväärsust.

Head kuulajad! Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust.

Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.

Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime oma probleemid politseile ja sotsiaaltöötajatele.

Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne rumala nalja. Ärge naerge ja ärge valige.

Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen, et hoiakud tõesti muutuvad. Kui kodudes on inimesed kaitstud, siis oleme ka avalikus ruumis kaitstud liiklusraevu, juhusliku peksasaamise ja põhjendamatu halvakspanu eest.

Loodan, et viie aasta pärast ei ole möödavaatamine enam mõeldav. Kahtlemata vajame vägivallaga võitlemiseks ka investeeringuid, eelkõige võimalust anda kannatanutele uus elu, sõltumata vägivalla iseloomust ja kannatanu vanusest. Kuid investeeringud tekivad avalikust tellimusest.

Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita. Märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse. Internetist leiate Teomeetri, kus alates tänasest kogutakse ideid vägivallata Eesti saavutamise nimel.

Armsad sõbrad! Kõike, millest oleme unistanud, me siiski saavutanud ei ole. Meil ei ole klassikalist kõige eest hoolitsevat riiki, nagu 25 aastat tagasi nägime jõukates demokraatiates ja seadsime iseendile eeskujuks.

Sellist riiki ei ole tegelikult ükski neist riikidest ka endale lubada saanud. Ei ole saanud majanduslikult, aga ka mitte ühiskonna tervise seisukohast. Hoolitsev riik vabastas ühiskonnaliikmed vajadusest pidevalt enda ja oma kogukonna tuleviku pärast muretseda. Selline ühiskond kaotabki võime vastu panna ümbritseva keskkonna muutustele, sest arutelusid nende muutuste üle ei peeta enam rohujuuretasandil.

Tänane rahvusvaheline olukord on valus taluda. Maailmakord ja ühiskonnakorraldus, millisega iseseisva riigina 25 aastat tagasi liitusime, ei jõudnudki saada globaalseks hüveks enne, kui temas kahtlemata hakati.

Demokraatlikku maailmakorda kujutati liiga vähe läbi inimõiguste, võrdsete võimaluste ja madala korruptsioonitaseme. Sel moel sõnastatuna on globaalne demokraatlik maailmakord inimkonnale täiesti jõukohane, kõigile.

Demokraatlikku maailmakorda aga paraku kirjeldati liiga palju läbi mugava tarbimiskultuuri. See ei saanudki saada globaalseks hüveks, sest lihtsalt ressursse meie planeedil, meile kättesaadava tehnoloogiataseme juures, selleks ei jätkuks. Ühine eksitus ja selle ilmsikstulek ongi see, mis muudab arenenud maailma täna ebastabiilseks.

Mida saame teha teisiti, et siiski saada kätte see heaolu, millest unistame? Me väärime seda heaolu, aga tahame sedasama võimaldada oma lastele ja lapselastele, jätmata neile võlgu.

Eesti ei ole saanud endale kunagi lubada ühiskonda, kus tulevikule ei peaks mõtlema. Nüüd on see mõtlemisharjumus meie selge eelis. Me oleme harjunud muretsema oma pere, küla, riigi ja maailmajao tasandil.

Igaüks meist kuulub mitmesse kogukonda – on perekond, töö, hobi või paigahuviga seotud kogukond. Igaühe mina jaguneb kildudeks, et moodustada kellegi teise minakildudega koos uusi tervikuid. Meie ühiskond on nagu vitstest punutis, kõik läbipõimunud. See on paindlik ja paindlikkus aitab meil olla paremini valmis 21. sajandi ühiskonnaelu mõistlikuks korraldamiseks.

Head inimesed! Nüüd, kui vallapiirid on kaugemal ja vallamaju vähem, peab ühiste vajaduste märkamise ja neile vastamise süsteem põhimõtteliselt muutuma. Riigi pidamist tuleb kahtlemata tänapäevastada ka institutsioonide tasemel. Optimeerides, mitte juurde ehitades. Seda me tunneme riigireformina.

Kuid suurem muutus, mis aitab meil jõuda sidusa ja hooliva ühiskonnani, toimub meie kõigi osavõtul. Väga hea on, et ma ei pea täna üles kutsuma algatama kohalike teenuste uuendamist. See töö juba käib.

Üha paremini saavad kokku vahetu märkamine, soov aidata ning riigi ja omavalitsuse võimekus toetada. Kogukonnategevused on meil levinud traditsioonilise heaoluriigi mudelis monopoolselt avalike või siis alternatiivsete ja kalliste erateenustena saada olevatesse sektoritesse, näiteks sotsiaalvaldkonda. Neist on saanud kogukonnateenused. Me oleme leidnud oma juured, sest ühistegevus oli olulisel kohal ka Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda.

Teid, kes te ehitate Eestis üles kogukonnateenuseid, on väga palju. Me oleme teiega kohtunud. Ka teiega, kes te oma linna või valda juhtides kogukonnateenuseid rahastate, oleme me kohtunud ja arutanud, kuidas edasi minna nii, et kogukonnateenus ehitaks ühiskonda, mitte ei kurnaks kohalikku eestvedamisvõimelist seltskonda.

Just siin on pikk tee veel minna, et see, mida me praegu näeme, väsimusest ei vaibuks. Tähtis on kirjeldada ka rahastamismudel, mis oleks lihtne, aga läbipaistev, et kogukonnateenused ei upuks bürokraatiasse, kuid ei tekitaks ka kahtlusi maksuraha kasutamise otstarbekuses või süüdistusi korruptsioonis.

Riigi toetatud ühistegevuses tulebki näha 21. sajandi jõukohast kohaliku valitsemise mudelit. Toon paljude näidete hulgast esile Viljandi prouade ettevõtmise aidata teisi eakamaid, kel jaksu napib. Mitmed omavalitsused toetavad seda vabast tahtest sündinud teenust. Prouade algatus laieneb vallast valda. Nad ise ütlevad kahetsevalt, et tervet maakonda veel päris ei kata. Nii saab kokku õmblusteta ühiskond, kus toeks ja abiks on kogukond, aga kulusid aitab katta vald.

Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet. Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus juhid, kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea, ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel?

Kas nad on valmis pidevaks aruteluks selle üle, mida kodukandis teha? Kas nemad laseksid teil teha sellist küla või linna, nagu teie arvates on tarvis? Kui laseksid, siis näidake välja, et see teile meeldib. Valige neid!

Ja veel – kui riik tahab, et kohalik omavalitsus oleks tõeline kogukonna hoidja ja eestvedaja, ei tohi koormata omavalitsusi nende tegevustega, mille keskne korraldus on väikeriigile jõukohane ja tehtav. Väga ahvatlev on nüüd, kui omavalitsused on suuremad, lükata nende vastutada näiteks gümnaasiumiharidus või esmatasandi arstiabi.

Seda ei tohi teha. Ühtlaselt hea hariduse ja arstiabi kättesaadavus igas Eesti nurgas on Eesti riigi üks peamisi ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse roll peab olema siin toetav, kuid mitte vastutav. Pigem võiks mõelda, kas mitte alus- ja põhihariduseski ei peaks riigi vastutus olema selgem, et hoida üht meie suurimat loodud ühisväärtust – ühtluskooli. Ühtluskool loob iga päev meie ainukest maavara, seda, mis kahe kõrva vahel on.

Kui miski peab olema üle riigi ühte moodi, on see riigi vastutus. Kohaliku omavalitsuse vastutus olgu kõik see, mis on kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist just siin, praegu ja viisil, mida on vaja kasvõi ühel inimesel.

Kogukonna ja me ühise elu hüvanguks saab igaüks panustada neid ressursse, mis on temal käepärast – aega ja oskusi, raha või märkamist. Tänan kõiki, kes aitavad iga päev endale jõukohasel viisil ehitada uut, õmblusteta Eesti ühiskonda!

Head kuulajad! Kogukondadele toetuvas ühiskonnas on lihtne otsida ühisosa, mitte vastandumist. Tasakaal elu ja töö vahel, kogukonna ja riigi koostoimimine, Eesti ühiskonda panustamine samal ajal maailma vallutades on võimalik. Selleks ei pea me tegema tehnoloogilist läbimurret, mida oleksid ammu otsinud kogu maailma helgemad pead. Lihtsalt, mida kiiremini muutub maailm, seda suurema eelise saavad väikesed ja paindlikud.

27. juunil 1918, luuletaja Ernst Enno: «Mis oli, see on läinud / Mis tuleb, alles ees.» Oma riik oli tulnud, koos sellega vastutus tema hoidmise eest. Võõraid võime ja rindeid käis üle Eesti mitmeid. Ometi ajas omariiklus kindlad juured alla, need juured pidasid vastu kõigile 20. sajandi katsumustele ka siis, kui puu ei saanud ajada selliseid pungi ega ööbik laulda neid laule, mida tahtnuks.

Kui palju rohkem on meie ajastule antud! Oleme tänulikud. Hoiame üksteist. Ja hoiame Eestit! Head vabariigi aastapäeva!