Ahto Lobjakas: Jüri Ratase aastapäevakõne oli nagu Jüri Ratase poliitika

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Peaminister Jüri Ratase Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks pühendatud kõne oli ettevaaatlik, viisakas, turvaline, riskivaba ja kirjutatud armastava isa positsioonilt, kelle suurim mure on riigiperekonna järelkasv, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Jüri Ratase aastapäevakõne oli nagu Jüri Ratase poliitika — ettevaatlik, viisakas, turvaline, riskivaba. Valimised on tulemas, aga mis veel olulisem, pillata seni nii hästi hoitud pall maha vabariigi 100. aastapäeval oleks katastroof. Sellisena rõhutas kõne tänase ühiskonna peavoolus populaarseid trende, väärtus- ja rõhuasetusi, nagu peaminister (õigemini küll tema kõnede kirjutaja) neid näeb — iive, perekond, julgeolek, IT. Kõne kandva osa toon oleks võinud pärineda Urmas Reinsalult, ehkki viimane oleks oma mõtted sõnastanud palju voolujoonelisemalt ja reljeefsemalt.

Meie riigijuhtide seas üha enam kanda kinnitava hübriidse IRL-keskerakondliku mõttelaadi keskne alustala on soov mitte pahandada rahvuskonservatiivset valijat. Selge arvestus on siin, et seda valijat läheb Keskerakonnal vaja (IRList rääkimata). Nii on sellised kõned — Ratase oma kaasa arvatud — kirjutatud armastava isa positsioonilt, kelle suurim mure on riigiperekonna järelkasv. 

Ka Ratase analüüsis on eestlaste iive Eesti Vabariigi 100. aastapäeval meie suurim väljakutse, praktiliselt ainus pärismure. Eestlusele ja perepõhisele iibele järgneb (tervitatava) prioriteedina vanema põlvkonna materiaalne heaolu. Noored, niipalju kui nad Ratasel jutuks tulevad, kontseptualiseeritakse ühiskonna bioloogilise riistvarana, millel jookseb kõlbla rahvusluse tarkvara. Eesti ühiskondlik lepe on üha enam ühepoolne kaubategu: noorte asi on vanemate sõna kuulata ja lapsi teha. Ratas sarnaneb praktiliselt kõigile Eesti juhtidele selles, et ta kontakt pärast taasiseseisvumist sündinud põlvkonna ja nende soovide, huvide ja muredega, on null. Kui selliseid poliitikuid survestada, ütlevad nad tavaliselt, et noortel on vaja rohkem rulaväljakuid ja vaba aja veetmise kohtu. Peaminister läks oma aastapäevakõnes pealetulevatest põlvkondadest lihtsalt mööda.

Aastapäevakõnedest võib üldiselt mõista, et nad on mingis osas vältimatult tagasivaatavad. Ratase ekskursid ajalukku on aga ilmselgelt end teemas ebakindlalt tundva poliitiku katsed jääda pinnale, millele võib absoluutselt kindel olla: orjaöö, vaba riik, iseseisvusmanifest, vabadussõja kangelased, 21. augusti 1991 kangelased, Koidula, hümnisalm viitega Jumalale. Nagu kindral, kes valmistub eelmiseks sõjaks, usub Ratas kokkuvõtlikult, et Eesti teine sajand peab olema esimese parem ja õnnelikum koopia. Kui meie riigis on midagi püha, pole seda mitte Euroopa alusväärtused (milline oli viimane poliitik, kes neid julges kaitsta?), vaid Põhiseaduse preambula see osa, mis määrab riigi eelistatud subjektideks eestlased. «Niisuguselt eksistentsiaalselt kõrguselt on väärtustanud meie keelt ja kultuuri meie vanemad ning meie kohus on seda edasi kanda,» resümeeris ettenähtava tuleviku peaminister. Nagu Soome sõjavägi kaitseb soomlasi, kaitsevad NATO väed Tapal eestlasi, tõi  Ratas paralleeli — ilma, et tulnuks selle peale, et tänada mitte-eesti rahvusest kaitseväelasi (kelle number pole väike).

Ratas jätkas ka Eesti juhtide kahetsusväärset kommet kasutada kõigile Eestimaa rahvastele adresseeritud manifesti aastapäeva tähistavas kõnes vaid Eesti keelt. Seda tava on rikkuda julgenud vaid kaitseväe juhata Riho Terras, kes paari aasta eest Narvas põimis oma kõnesse venekeelsed luuleread. Muidugi, Keskerakond ei võida ühtki valimist ilma venekeelse elanikkonnata. Kuigi nad pole preambularahvas, tegi Ratas kõne lõpulausetes kondiväänajaliku kummarduse ka viimase suunas. Ta kiitis venelastest kultuuri- ja spordiinimeste saavutusi, ning tänas neid patriotismi eest eestlaste riigi suhtes.

Üks huvitav nüanss Ratase kõnes oli koht, kus ta tõstis esile Eesti rikkust «puhaste metsade, «soode ja saarte poolest», mida tuleb hoida tulevastele põlvkondadele. Loetelust on märkimisväärsel kombel puudu Eesti puhtad jõed, mis lubab arvata, et tselluloositehase eriplaneering Emajõele on fait accompli.