"Rodeo" filmi esilinastus

FOTO: Konstantin Sednev

Olukord Eesti riigis on mäda, kirjutab endine riigikogu liige Liis Klaar.

Käisin kinos ja vaatasin «Rodeot», filmi, mis käsitleb Eesti vabanemist Nõukogude Liidu ikkest ning eriti Mart Laari rolli selles protsessis.

Väga tugev film – peaks olema kohustuslik kõikidele gümnaasiumiõpilastele!

Missugune julgus, otsustusvõime, kartuse maha surumine ja ennastsalgav töö!

Loomulikult ollakse tagantjärele tark ja öeldakse, et seda või teist oleks võinud teha teisiti jne.

Kuid kas meil oleks olnud praegu Eesti Vabariiki, mille saja-aastast sünnipäeva tähistame, kui poleks olnud neid julgeid eesotsas Mart Laariga?

Vaadates seda filmi ja eriti neid neid vanu dokumentaalkaadreid, saan alles nüüd aru, kui tähtsad olid kiired otsused. Demokraatia siia või sinna, aga keegi peab julgema ka väikeses ringis otsuseid teha.

Vaadake, kuulake, mis meil praegu toimub – kõik nämmutatakse sada korda läbi, keeratakse pahupidi ja keegi ei julge otsustada. Tuuakse lagedale ka poolikuid lahendusi, et las rahvas otsustab! Rahval aga pole neid fakte ja pole ka teadmisi, et alati otsuseid langetada.

Loomulikult on õige, et meil on riigikogu ja demokraatia töötab mingil määral, ja asju, mida on mõttekas arutada ja millel on mitu võimalust, tuleks muidugi läbi arutada, aga kui kõik argumendid on laual, siis peab keegi otsustama, ja kui otsus tehtud, pole enam vaja «nämmutada»!

Olukord meie riigis on praegu kui mitte «mäda», siis mädanemise äärel. Kõik on kõikide kõri kallal, mitte midagi pole puutumatu ja püha, pole ühist eesmärki jne jne

Võtame kasvõi Rail Balticu – arutatakse ja õiendatakse, ja siis, kui me lõpliku otsuseni oleme jõudnud, on terve projekt nii aegunud, et keegi pole enam 200 km kiirusega rongist huvitatud, sest mujal toimivad juba ülikiired 500 km tunnis liikuvad «rongid». Tulevikuperspektiiv puudub, igaüks vaatab oma mätta otsast ja tehakse ülekäe kiireid otsuseid, et meeldida oma valijaskonnale.

Aga Eesti kui riik, kas me niimoodi elame veel 100 aastat?