Juhtkiri: parim «Kevade»

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Läbi aegade parim raamat? Säärane valik tundub esmalt peaaegu võimatu ja muidugi on ses pidupäeva mängu, ent kas leidub kedagi, kes ei saa aru, miks inimesed Apollo raamatupoodide keti ja Eesti Kirjastuste Liidu rahvahääletusel ülekaalukalt just nii vastasid? (Eriti kui seletame ka mängureegleid ja Postimehe kultuuritoimetuse osa.)

Issina või emmena lastele «Kevadet» ette lugedes ei jää teile kahtlustki, et Oskar Luts tõepoolest ühendab põlvkondi. Ka väikesed – need, kellel Julius Oro «Muna» juba läbi töötatud – elavad «Kevade» tegelastele kaasa, naeravad ja mõistavad.

Väga vahva on lastele ette lugedes avastada, et «Kevade» pole siiski kaugeltki vaid lasteraamat. Lutsu tekstis on kihid ja huumor, mis jäävad lapsepõlves märkamatuks ja avanevad tõepoolest alles nõksu võrra elukogenumale, kui on koolieelik või ka murdeealine. Lutsu tekstis ja tekstides on hämmastavalt palju nüansse.

Muidugi, «Kevade» film on meil südames ja meeles, sügaval. Aga lugege Lutsu raamatut ikka ka. Nüüd, täiskasvanuna, sest sealt on palju leida ja rõõmu tunda. See raamat, ta mõju ja toime pole üksnes «pildikesed koolipõlvest» (nagu Luts ise oma romaani iseloomustas) või kirjeldus enam kui sajanditaguse külakogukonna tegelastest. «Kevade» ei ole kadunud ja kõnetab. Kuidas ometi? Kes lahendaks mõistatuse, miks lähevad endiselt korda Toots ja Kiir(ed), Teele ja Arno, Tõnisson ja Imelik, köster ja õpetaja Laur? Ja mitte ainult nemad.

Lutsu «Kevade» ja teisedki ta jutud on omapärane segu naljast, põnevusest, südamlikkusest võib-olla nappidegi joontega, aga ometigi väga selgelt välja joonistatud karakteritest. Lutsu jutustamisviisis pole ju ainult nali nalja otsas. Ses on küllaga aeglast, lausa melanhoolset vaadet ja omamoodi arutlusi. Film tükkis Veljo Tormise muusikaga on ühtaegu kõigi meie «Kevade» õnn ja samas õnnetus neile rumalaile, kes arvavad, et filmi näinul enam midagi lugeda pole. Arukad inimesed käivad aga ka Palamusel (Lutsu Paunveres) ja näitavad seda oma lastele.

Nüüd aga Postimehe kultuuritoimetuse osast rahvahääletuses: «Valida aegade parim raamat on võimatu ülesanne, sest kuidas võrrelda luulekogu lasteraamatu või mõne romaaniga? Mitte keegi pole lugenud kõiki raamatuid! Ja kui oleks, siis milliste kriteeriumite alusel neid võrrelda?» Vaatamata hingelistele heitlustele tehti ometi rahvahääletuse tarbeks nimekiri 50 raamatust, kusjuures iga autor oli esindatud vaid ühega. «Just see reegel annab vastuse küsimusele, miks näiteks ei leia nimekirjast «Tõde ja õigust» – tuliste vaidluste tulemusel jõudsime kompromissile, et Tammsaarelt esitame hoopis «Põrgupõhja uue Vanapagana».» Tundkem rõõmu!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles