Sigrid Kõiv.

FOTO: Sander Ilvest

Kui haridus- ja teadusminister Mailis Repsil õnnestuks koduste tööde andmine Eesti koolides kaotada, saaks ta ilmselt igalt Eesti koolilapselt aunimetuse minu kangelane.

Silmade särades kiidaksid ettepanekut ka lapsevanemad, sest nii on ju lapse õppeedukus ametikult kooli asjaks kuulutatud. Pealegi, nooremates klassides on kodused ülesanded tihti ka vanemate ülesanded, nii on üks mure jälle vähem ja see paneb ju muhelema.

Kuid muhelus kestab vaid nii kaua, kuni lapsevanem mõistab, et ilma kodutööta ta enam ei tea, mida laps õpib. Jah, loomulikult võib küsida, kuid igaüks, kes on proovinud lapselt küsida, mida ta koolis õppis, teab, et mingit kasutatavat teadmist sealt ei tule. Kahtlemata on mõni selline laps, kes vastuseks küsimusele «mida te täna koolis tegite» tõepoolest hakkab rääkima selgrootute lahtisest vereringest. Säärastest inimestest jutustab komöödiaseriaal «Suure paugu teooria» ja nende probleemiks koolis pole õppeedukus.

Mingis klassis, vähemalt mõnes aines, kogeb enamik inimesi raskusi. Normaalsete peresuhete puhul on lapsevanemad sellisel juhul esimene instants abi saamiseks. Ent kui muidu on läinud enam-vähem hästi, aga põhikooli keemias on molaarmassi eest hindeks saadud kolm, siis leiab vanem end olukorrast, kus tal tuleb sõitvale reele hüpata. Omaenese kooliaegsetele teadmistele selles vallas ei tihkaks toetuda ükski täiskasvanu. See tähendab, et tuleb võtta õpik kätte ja püüda aru saada. Võib-olla tuleb laenutada ka eelmise aasta õpik, sest vanema teadmiste lünk osutub arvatust suuremaks. Kõik see poleks nii kujunenud, kui laps oleks kogu aeg õhtuti keemia kodutööde kallal nuputanud.

Niisiis pole koduseid töid vaja lapsel (ja ilmselt mitte eriti ka õpetajal), vaid lapsevanemal. Et ta teaks, kaugel koolis ollakse, et ta omaenese teadmisi jooksvalt värskena hoiaks ja et ta jõuaks jaole enne, kui kolm või kaks e-koolis oma inetuid kumerusi laotavad.

Tegelikult saavad kodused ülesanded vaid väheneda, jutt kodutööde kaotamisest on löövate pealkirjade ja poliitilise retoorika teema. Poleks kuidagi võimalik kohustuslikku kirjandust ainult koolis lugeda. Korrutustabelit ei saa klass kooris lauldes pähe õppida, nagu ka võõrkeelte sõnavara mitte. Seminar õppevormina lausa eeldab, et ettevalmistuse käigus töötavad inimesed materjalid iseseisvalt läbi.

Kui laps saab tunnis asja selgeks, pole ka kodused ülesanded kuigi ajamahukad. Ent kui laps ei saa tunniga hakkama, peab ta materjali nagunii kodus üle õppima. See pole tuupimine, vaid õppimise normaalsus. Nimetatagu seda kordamiseks või kodutööks, ent materjal tuleb omandada igal juhul. Õpetajad teavad seda, lapsevanemad teavad seda ja õpilasedki saavad seda teada.