Eerik-Niiles Kross.

FOTO: Eero Vabamaegi/EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Ma soovin lugupidavalt, aga surmtõsiselt peaministri selgitust: kas ka tema arvab, et «neoliberaalse turumajanduse nähtamatu käe surve pole olnud vähem totaalne, kui mistahes ideoloogiline kontroll (siis nõukogude ajal), ja seda inimese vabadusest kõmava jutu saatel», kirjutab riigikogu liige (RE) Eerik-Niiles Kross vastuseks peaminister Jüri Ratase nõuniku ja kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattiku arvamusavaldusele

Olen tähele pannud, et sõna hüsteeria (viletsama keeleoskusega tüüpidelt «hüsteerika») püsib KGB parimaid traditsioone järgides endiselt leksikas. Nii nagu Lääne imperialistid ja kodanlased ja kontrrevolutsioonilsed jõud olid pidevalt «hüsteerias», nii ka näiteks «BBC piitsutab Vene-vastase hüsteeria apokalüptilisele tasemele» (Russia Today, 07.02.2016).

Eestis räägitakse (koos vaese pidevalt ohustatud Venemaaga) viimastel aastatel «sõjahüsteeriast» (selle ilming on eriti NATO eelpaigutusväed, see üks pataljon viie diviisi vastu) ja muidugi hüsteeriast, mis tabas kõiki kui «Krimmi rahvas realiseeris oma õigusi».

Seetõttu olen ma igasuguste «hüsteeria» õigustuste, kinnituste või taunimiste suhtes ette skeptiline. Enamasti on tegemist sisutu vahuga, mis loodab võimalikult paljusid närvi ajada lihtsalt närvi ajamise pärast.

Ja vastavalt jäi mul järjekordne hüsteerialugu alguses tähelepanuta: «Egge Kulbok-Lattik: Lugeja meelepahast GAGi nõukogude estraadikontserdi pärast: see hüsteeria on juba täiesti talumatu».

Seetõttu olen ma igasuguste «hüsteeria» õigustuste, kinnituste või taunimiste suhtes ette skeptiline. Enamasti on tegemist sisutu vahuga, mis loodab võimalikult paljusid närvi ajada lihtsalt närvi ajamise pärast.

Kuna polnud siiski päris selge, kumma poole hüsteeriat täpselt silmas peetakse, lugesin, ja nüüd mõtlen juba tund aega, kas peaks ka hüsteeriasse langema.

Mitte lihtsalt lugeja, vaid peaministri nõunik

Egge Kulbok-Lattik ei ole mingi lihtsalt lugeja, vaid on Eesti Vabariigi peaministri nõunik. Kas sellest tuleb teha järeldus, et tema sõnum on peaministri sõnum. Ma loodan, et mitte, sest ma ei taha teha järeldusi, mida sellisel juhul peaks tegema.

Kulbok-Lattik leiab, et «pole piisavalt olnud sisukat arutelu: pole olnud ühiskondlikku kokkulepet, kuidas sellest (nõukogude ajast) rääkida. Sest vaateid on erinevaid.»

Tõsi või? Eesti ühiskond on minu meelest iseseisvusliikumisest saadik selle üle pidevalt arutlenud ja sageli ka sisukalt. Võiks öelda, et Eesti rahvas teostas oma õiguse iseseisvusele suuresti just selle arutelu alusel. Arutati ja leiti taas, et anastus on see, mida me ei soovi ja vabadus see, mida soovime.

«Me ei saa ega või neid aastaid ja nende jooksul loodud teoseid maha kanda – nii kanname maha ka suure tüki oma elust,» kirjutab peaministri nõunik.

Teoste mahakandmise ja nende Tallinna pommitamise aastapäeval punalippude ja Nõukogude Liidu vapi alla unustamis- ja andestamiskontserdil esitamise vahele jääb siiski üsna palju ruumi.

Mis puutub «elude mahakandmise» meemi, mis muide kõlab ka juba Nõukogude Liidu lagunemisest saadik nii nostalgiaportaalides kui ka restitutsiooniringkondades, siis see kõlab kurvalt, aga on järele mõeldes täiesti sisutu. Võin siiski lohutuseks öelda, et kui keegi tahab maha kanda laulu «Пусть всегда будет солнце» («Olgu jääv meie päike»), siis kellegi elu sellega koos maha ei kanta.

Teoste mahakandmise ja nende Tallinna pommitamise aastapäeval punalippude ja Nõukogude Liidu vapi alla unustamis- ja andestamiskontserdil esitamise vahele jääb siiski üsna palju ruumi.

Miks ma seda kõike aga kirjutan, on tingitud peaministri nõuniku järgnevast mõttekäigust:

«Üks on kindel, et ideoloogilist kontrolli inimeste teadvuse üle on tahetud saavutada nii majanduslike meetodite kui ka kultuurilise konteksti abil, millega luuakse võimu ideoloogiat toetav tõe-režiim ja seda kinnitavad rituaalid. Ja see kehtib iga võimu ajal: leian, et neoliberaalse turumajanduse nähtamatu käe surve pole olnud vähem totaalne (kes sellele käele ei sobi, satub prügikasti, või jääb üle), kui mistahes ideoloogiline kontroll, ja seda inimese vabadusest kõmava jutu saatel.»

Seni olen ma muianud, kui räägitakse, et toimub katse nõukogude aega rehabiliteerida, toimub katse mingi moraalse ambivalentse hoiaku kehtestamiseks, et kõik on ühesugused, Euroopa Liit on sama mis Nõukogude Liit, NATO väed okupeerivad samamoodi kui Nõukogude Liidu väed jne.

Jah, neid mõttekäike kohtab poe taga ja sotsiaalmeedias, ja muidugi Vene avalikus ja salapropagandas. Aga mitte Eesti riigi institutsioonide esindajate poolt. See on seni olnud mõttekäik, mida Eesti riik saab ainult naeruvääristada. Kui ta üldse sellele tähelepanu pöörab.

«Neoliberaalse turumajanduse nähtamatu käe surve» on ilmselt siis diagnoos meie elule ja olule iseseisvuse ajal. Väga diip, aga ikkagi, tõsiselt? Stenbock?

Ma soovin lugupidavalt, aga surmtõsiselt peaministri selgitust: kas ka tema arvab, et «neoliberaalse turumajanduse nähtamatu käe surve pole olnud vähem totaalne, kui mistahes ideoloogiline kontroll (siis nõukogude ajal), ja seda inimese vabadusest kõmava jutu saatel». Ja seda küsimust ei saa mõista muudmoodi kui peaministri nõuniku tegelikult öeldut: nõukogude aja ideoloogiline surve oli parem kui vabaduse aja «totaalne surve».