Vladimir Putin.

FOTO: SERGEI KARPUKHIN/REUTERS/SCANPIX

Muretsemist Venemaa välispoliitika pärast peeti varem veidraks, aga nüüd on sellest saanud peavool. Samas ringleb endiselt ohtralt väärarusaamu, mis takistavad meie vastusamme Kremli pahategudele, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Järgnevalt on ära toodud neist kümme.

1. «Oht on sõjaline»

Jah, Ukrainas käib sõda ja tuleb jätkata meie kohaloleku tugevdamist Baltimaades. Jah, Venemaa moodsad relvad on mõnikord muljetavaldavad (vähemalt prototüüp-versioonid), aga Venemaa ei ole Nõukogude Liidu sugune sõjaline üliriik ega suudaks välja kannatada täiemahulist sõda läänega. Sõjaline bluff ja hirmutamine on tähtsad, aga vaid üks osa palju laiemast hübriidsõja tööriistakastist.

2. «See on uus probleem»

See on uus ainult neile, kes pole sellele tähelepanu pööranud. Nõukogude Liit oli poliitilise sõjapidamise pioneer. Venemaa tegeles neokolonialistliku naabrite hirmutamisega enne Vladimir Putini võimule tõusu. Küsige Baltimaade, grusiinide, moldovlaste ja ukrainlaste käest. Nemad ja teised hoiatasid läänt 1990. aastatel, kuid me ei kuulanud.

3. «Probleemi tuum on «libauudised»»

See läbinisti kasutu väljend tähendab praegu pelgalt «meediakajastust, mis mulle ei meeldi». Enamgi veel, infooperatsioonid on vaid üks, küllaltki nähtav osa Kremli arsenalist. Meile nähtamatud osad on suures plaanis palju häirivamad.

4. «See on meie süü»

Moraalne samaväärsus vaevab jätkuvalt lääne mõtlemist. Venemaa taktikad ei ole väidetavalt halvemad sellest, mida lääneriigid omal ajal kasutasid. Teine argument on, et me provotseerisime NATO ja Euroopa Liidu laiendamisega Kremli. Mõlemad on valed.

Me kaitseme 1991. aasta järgset reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, mis pakub nõrkadele suhetes tugevatega vähemalt mingeid tagatisi õigluse saavutamiseks. Venemaa tahab seda asendada «kel jõud, sel õigus»-süsteemiga. NATO ja EL ei võtnud uusi liikmeid vastu mitte mingi kvaasiimperiaalse projekti raames, vaid sellepärast, et endised vangistatud riigid prõmmisid uksele ja palusid sisselaskmist. Üks selle põhjusi, seejuures mitte kõige tähtsusetum, oli, et nad nägid ette Venemaa tulevikusuundumusi.

5. «Kõik keerleb USA ümber»

USAs käivates aruteludes Venemaa üle on solipsism üllatavalt levinud nii nende seas, kes Venemaa sekkumist üle hindavad, kui ka nende seas, kes selle kõrvale lükkavad. Venemaa taktikaid on kasutatud kümnetes teistes riikides. Ameeriklastel oleks kasulik nende kogemusest õppida.

6. «Selles on süüdi härra Putin»

Vene liider on meie ja Venemaa vaheliste probleemide sümptom, mitte põhjus. Võõravihal rajaneval kleptokraatial, nagu ka imperiaalsel mõtteviisil, on sügavad juured. Need olid olemas enne teda ja elavad ka pärast teda edasi.

7. «Seda ei ole võimalik peatada»

Nii nagu on vale härra Putinit demoniseerida, on vale ka tema haaret üle hinnata. Venemaa on fundamentaalselt nõrk ja tagurlik riik, mis ei suuda läänega võistelda. Meie probleem pole vahendite puudumine, vaid suutmatus oma tegevust koordineerida ja tahtejõud, mis on soovi korral täiesti korrigeeritavad.

8. «See on lõppenud»

Jah, lääs on hakanud silmi avama. Jah, Venemaa on takerdunud rahalistesse ja teistesse piirangutesse. Jah, režiim seisab silmitsi sisemiste erimeelsuste ja raskustega. Aga praegu võitu kuulutada oleks hoolimatult ennatlik.

9. «See on teisejärguline»

Jah, pikas perspektiivis on Hiina palju suurem ja häirivam vastane, aga neid kitsaskohti meie ühiskonnas, mida Venemaa praegu ära kasutab, saab ära kasutada ka semukapitalistlik juhtkond Pekingis. Kui meie sügavalt kinnistunud transatlantiline allianss põrub katsel Euroopas, siis missugused on meie šansid säilitada lääne ühtsus Ida-Aasias?

10. «Keskenduge heidutuse eest hoolitsemisele»

On ahvatlev suunata kõik meie jõupingutused sanktsioonidele ja teistele ohjeldusmeetmetele. Meie ühiskonna haavatavus mustale rahale, gangsterlusele, inforünnakutele, jaga-ja-valitse-avantüüridele, õõnestustegevusele jms jääb endiselt alles.

Heidutuse tugevdamine on ellujäämise hädavajalik, kuid mitte piisav tingimus. Palju parem oleks, kui suudaksime kõrvaldada ka oma nõrkused.

***


Edward Lucas on ajakirjanik, rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.