Lugeja kiri: meenutusi sõja koledustest

Molotov allkirjastamas pakti, millega vallandus Teine maailmasõda. Foto: Hoffman/PrB/SCANPIX SWEDEN

Viimasest suurest sõjast on möödas kolm inimpõlve, kuid sõjaarmid annavad end tunda tänaseni, kirjutab Jüri Laurson.

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistatakse 24. veebruaril. Seega möödub Eesti iseseisvuse kehtestamisest peagi neli inimpõlve. Seetõttu on aeg vaadata tagasi möödunule, ajale, kui Eesti jõudis tagasi Euroopa poliitilisele kaardile.

Eestlastel tuli iseseisvuse saavutamiseks võidelda end vabaks Eesti Vabadussõjas, mis kestis 402 päeva, sõjas langes üle 6000 inimese. Vabadust ei saanud eestlased aga ühte inimpõlvegi maitsta, sest 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda.

Teise maailmasõja ja sellele järgnevatel aastatel sai Eesti tunda mõneaastalist Saksa ja pikaajalist, kaks inimpõlve kestnud Nõukogude Liidu okupatsiooni ning 1941. ja 1949. aastal kümnete tuhandete eestlaste Siberisse küüditamist, kus armu ega halastust ei antud lastele ega raukadele.

Eestlastel aga iseseisvus ei ununenud ja 20. augustil 1991 sai lõpuks võimalikuks kehtestada ilma verevalamiseta uuesti iseseisev Eesti Vabariik. Ajaloost nähtub, et ükski teine rahvas pole ajaloos iseseisvuse saavutamiseks nii palju võidelnud, kannatanud ja viletsust läbi elanud kui eestlased.

Teine maailmasõda lõppes 1945. aasta mais, kuid sõja koledaid tagajärgi on veel praegugi silmaga näha üle Eestimaa. Näiteks Tartus torkas eriti silma Pepleri tänaval asuv põlenud Maarja kirik ja Peetri tänaval 1910. aastal ehitatud Peetri kool. Mõlemad hooned vajavad nüüd põhjalikku remonti, et endine tegevus taaselustada. Rahapuudus on tänaseni kirikutel nende hoonete taastamist takistanud. Tartus leidub üle linna ka teisi 1941–1944 pommitamise tagajärjel purustatud hoonete varemete rohtunud alasid, mille peale on aja jooksul rajatud muruplatsid ja pargid.

Meenub 1944. aasta septembris, kui sõjapaost tagasi tulime, avanenud trööstitu vaatepilt Tartule. Veerikult linna vaadeldes oli kaugele näha põlengus järele jäänud valge Maarja kiriku torn ja Lembitu tänaval asuv viltuvajunud Tartu viljahoidla, mida Saksa sõjavangis insenerid püüdsid horisontaalasendisse ajada. Neile inseneridele lubati pärast viljahoidla õigeksajamist vabadust, kuid vabaduse asemel lõppes nende tee Siberis.

Sõjast on palju aega möödas, kuid sõjakoledusi tuletab meile meelde peaaegu igast maakonnast mitmesugused lõhkeainete leiud, lõhkemata pommid, mürsud, miinid jne, mis on eluohtlikud ja vajavad demineerimist.

Tänapäevalgi räägitakse aina sõjast ja Eesti peab ka olema selleks valmis. Ometi on teada, et inimkond peab lõpetama sõjad, või lõpetavad sõjad inimkonna. Tuntud füüsik Albert Einstein (1879–1955) ütles: «Ei tea, milliste relvadega hakatakse võitlema kolmandas maailmasõjas, kuid neljandas lähevad käiku kivid ja kirkad.»