Kolmapäeva lõunaajal sõitsin bussiga Tallinnast Tartu poole (ja õhtul tagasi) – kokku seitse-kaheksa tundi – ja ma ei saa mõttest neid inimesi, kes maanteel hukkusid.
Marti Aavik: oli inimene, enam ei ole...
Kuigi ma neist inimestest isiklikult midagi ei tea, mõtlen ikka tahtmatult iga natukese aja järel, kui habras on inimese elu ja kui ootamatult see võib lõppeda. Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale.
Ja siis läheb midagi natukene untsu, käsi vääratab vales kohas, käib pauk ja see rõõmupühaline on nagu hiireke, ninast veri väljas ja kõik ongi läbi.
Kui väikese hilinemisega Tartusse jõudsin, olid kõned juba peetud, aga üldiselt rõõmus jutuajamine veel käis. Ometi kuulsin just seal, et teisipäeval suri professor Janno Reiljan. Üks vale samm suurel rõõmupeol ja ongi lõpp…
Mingi moraal (elavatele, kellele siis veel)? Laenan Horatiuselt: «Carpe diem, quam minimum credula postero.» Ehk siis päeva vilju noppida, elada ja toimetusi homse varna jätta nii vähe kui võimalik.
P.S. Mina mäletan isiklike kokkupuudete järgi Janno Reiljanit kui meest, kes oli sõbralik ja viisakas (minuga alati; veidi on see vist ta «avaliku kuvandiga» vastuolus) ja kellega polnud kunagi igav rääkida.