Ene-Margit Tiit: et Eesti lapsi jaguks ka kosmosesse (6)

Ene-Margit Tiit
, Rahvastikuteadlane, statistik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Missuguseid õppetunde meie endi minevik perepoliitika kujundajatele pakub? Mida ütlevad uuringud laste saamist mõjutavate väärtuste muutumise kohta? Kust otsida eeskujusid? Kas vanemahüvitise raha on tuulde pillatud? Kas oleks vaja uut meedet, millega toetataks noori sünnitajaid? Kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor, rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.

Kuidas suurendada sündimust Eestis – see teema on taas tõusnud meedias päevakorrale ja on väga sümpaatne, et ka majandusteadlased ja ettevõtjad räägivad rahvaarvust ja selle suurenemisest loomuliku iibe teel, mitte sisserände suurendamisest. Ses mõttes on tähelepanuväärne Raul Eametsa ja Kristjan Järvani artikkel Postimehes, kus rehkendatakse välja inimese väärtus ja iga lisandunud lapse panus riigi rikkusesse. Sellele artiklile järgnes Ivar Raigi lugu küsiva pealkirjaga «Mida saab teha sündimuse suurendamiseks», kus aga vastust esitatud küsimusele ei ole. Kõigist artiklitest (sh ka Postimehe juhtkirjast) kumab läbi usk, et midagi teha saab, sündimust saab suurenda, tuleb ainult õige meede leida, napib aga konkreetseid soovitusi.

Esimene õpik võiks olla me endi ajalugu. Väike sündimus ja vähene loomulik iive olid Eesti probleemiks juba sadakond aastat tagasi. Võib-olla jõudis Eesti rahvastik ülemöödunud sajandi lõpul lihtsalt liiga vara staadiumi, kus paljulapselised pered asendusid kahe-kolme lapsega, sündimus kahanes ja pered mõtlesid pigem laste koolitamise, mitte nende arvukuse suurendamise peale. Võib-olla oli see ometi meie õnn, sest just haritud inimesed panid aluse Eesti riigile.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles