Sirbis sel reedel: Venemaa eelseisvad presidendivalimised

Sirp 19.01 Foto: Sirp

Sirbis 19. jaanuaril:

MIHHAIL TRUNIN: Pilk nurga taha

Presidendivalimistest kõrvale jäetud Aleksei Navalnõi selja taga on sadu tuhandeid pooldajaid üle kogu riigi. See on Venemaa nüüdisajaloos ülitähtis tõsiasi.

Käesoleva kirjutise teema ei ole kuigi lõbus. On ju selge, et Venemaa presidendivalimistel 18. märtsil ei ole midagi lõbusat oodata.

Alustagem kas või nende valimiste ettevalmistamisega seotud kurioossetest uudistest: näiteks keeldus Venemaa keskvalimiskomisjon 10. jaanuaril registreerimast viit üksikkandidaati riigi presidendi ametikohale.

Nende hulgas, kellele ära öeldi, on mees nimega Tristan Prisjagin (peaaegu täielik kokkulangevus Sirbi filmirubriigi toimetaja nimega on juhuslik!), kes nimetab end «kommunistiks Ühtsest Venemaast» ja lubab muu hulgas värssides (sic!) «taastada NSV Liidu». Kahju, et siinkohal ei ole võimalik härra Prisjagini poeetilisi katsetusi tsiteerida – kardan, et tõlkes näiksid need kogu oma koomilise andetuse juures neutraalsed.

KADRI MÄLK: Kogumise võlu ja vaev

Ehe on südameasi, ehte kandmine on üks ürgsemaid inimlikke instinkte. Kollektsionäärile on ehe elementaarne nagu aluspesu, teistele aga nagu hingeline turvateenus.

Kogumine ja korilus on vanad ja isegi samalaadsed nähtused. Eestlased kui tuntud kütid-korilased mõistavad seda hästi. Seenemetsad on sügiseti inimesi täis. Kuid kunst? Kas ilu ei anna patta panna?

Kunstikollektsionääre leidub Eestiski. Ka neid, kelle kunstikogusid avalikkus näha saab. Enn Kunila maalikollektsioon on ehk eredaim näide. Samuti Aet ja Jüri Kuuskemaa suurepärane ajalooliste tarbeesemete kogu. Kollektsionäär Armin Kõomägi teatavasti deponeerib oma maalikollektsiooni teoseid avalikes ruumides. Lugupidamist vääriv tegu. Sama on teinud ka Tallinna Kunstihoone Fond.

Kunstiäri on peen värk. Reet Varblase intervjuu Haus galerii juhi Piia Ausmaniga. PIIA AUSMAN: «Kunst ei ole ühepäevaliblikas ega sõltu ainult võimu vahetumisest. Selline arusaamine tuleb kasuks ka kunstiturule.»

REET VARBLANE: Kas seekord läheb õnneks?

Vastutustundlik riik peab mõtlema, kuidas oma vara kõige ratsionaalsemalt ja kvaliteetsemalt hoida.

Muuseumi üks tähtsamaid ülesandeid on oma valdkonna teabe kogumine ja säilitamine. Selles ei kahtle ükski muuseumitöötaja ja ilmselt ka mitte -külastaja. Muuseumihoidla ruume kipub aga ikka nappima, sest uut säilitamist väärt teavet, sageli sootuks teistsugusel kujul, kui on harjutud seni nägema, tuleb aina juurde.

Tegemist pole pelgalt objektide ladustamispaigaga, vaid praegusaegsetele nõudmistele ja tingimustele vastavalt varustatud ruumiga, kus museaale mitte ainult ei hoita, vaid kus oma valdkonna uurijad pääsevad neile hõlpsasti ligi. Muuseumikogud loovad ka võimaluse need läbi töötada, rääkida autentse materjali põhjal mitte ainult oma valdkonnast, vaid laiemalt ajaloost ja kultuurist.

ELO KIIVET: Kultuur saab rikkamaks eelkõige andes

2018 on Euroopas kultuuripärandi aasta, et märgataks pärandi mitmekesisust ja riikidevahelisi mõjutusi.

Kultuuripärand hõlmab peale kirjanduse, kunsti ja esemete ka käsitsitööd, jutte, toitu, laulu, filmi jms. Pärand ei ole pelgalt mineviku sünonüüm, see on ka tänapäevane, trendikas, inspireeriv ja kaasahaarav.

Lai vaatenurk aitab omaks võtta teadmist, et pärand kuulub meile kõigile ning seeläbi paraneb kaitse ja säilitamine ehk pärandiloome ja kasutamine. Mälestuste asemel on Euroopa kultuuripärandi aastal rõhk tänasel, noortel kui pärandi edasikandjatel, kes uusi tähendusi loovad.

MARJU KÕIVUPUU: Pärandikirju I. Kultuuripärand kui identiteedi ja ühismälu ehi(tu)skivi

Kultuuriteadlased on määratlenud inimese ka kui narratiivse olendi, kes (taas)loob ennast jutustades ning kelle identiteet põhineb lugudel, mida ta räägib endast ja endale.

Identiteedisüsteemile tunnuslikult usub inimene, et ta kuulub nende sümbolite või sümbolsüsteemide juurde (näiteks keel, muusika, usund, folkloor, mütoloogia), mida need väljendavad. Sümbolite ja/või sümbolsüsteemide tähendused ei pruugi olla ja sageli polegi mõistuspäraselt loogilised, kuid annavad edasi enesemääratluse, ettekujutuse iseendast kui indiviidist või kui kollektiivi liikmest.

MARIA MÖLDER: Viljandis otsitakse pärimusmuusika mõiste sisu

Sõna «pärimusmuusika» on küll käiku lastud just Viljandi pärimusmuusika festivaliga seoses, aga naljaga pooleks võib öelda, et just viljandlased ei tea, mida see õieti tähendab.

Eesti pärimusmuusika keskuse konverents «Pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik» 12. XII Viljandi pärimusmuusika aidas. Esinejad Ando Kiviberg, Lauri Õunapuu, Marko Veisson, Maarja Nuut, Meelika Hainsoo, Janika Oras, Valdur Mikita ja Valle-Sten Maiste, vestlusjuht Tarmo Noormaa. Cätlin Mäe soolokontsert «Mu pill parmupill!».

Pärimusmuusika taas igapäevaelu osaks muutmine on käinud üllatavalt kiiresti. Selgub, et 1990ndate algul, umbes 25 aastat tagasi, pärimusmuusika arendamiseks ja populariseerimiseks püstitatud eesmärgid, mis tollal võisid tunduda kauged, on praeguseks saavutatud.

Kui on küsimusi, siis tuleb korraldada konverents, lausus pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa. Õigupoolest, mina leian, et konverents tuleks korraldada juba suuri küsimusi ennetades: kogu aeg tuleb jälgida, et liigutakse ikka pädeva eesmärgi suunas. Ja etteruttavalt: näis, et seda kohtumist peeti vajalikuks ja juba oodatakse järgmist.

AIMAR VENTSEL: Tuhandeaastase vene tsivilisatsiooni müüt

Vene rahvuse erilisuse müüt on tegelikult Nõukogude hariduspoliitika produkt. Seda korrutati nii tihti ja mitmele põlvkonnale, et lõpuks hakkas suur osa venelasi seda ise ka uskuma.

Mulle on alati meeldinud tsivilisatsioonide ja nende konfliktide teooriad – mida jaburamad, seda parem.

Oli aasta 2012 ja ma olin Moskvas suurel ning esinduslikul kongressil. Avaüritus toimus nõukogudeaegses õppehoones ning ühel hetkel jalutasin ka läbi väljapandud raamatulettide vahelt. Kusagil serva peal seisis tüüpiline vene teadlane, vanem lühikest kasvu mees mitukümmend aastat triikimata võidunud pruunis ülikonnas, hallid juuksed korralikult, aga stiilipäratult lõigatud.

Mees müütas kolmeosalist raamatut pealkirjaga «Vene etnopolitoloogia», autoriks müüja ise – Jevgeni Sergejevitš Troitski. Punases kunstnahast köites raamatu olid kollektiivselt üllitanud mitmed huvitavate nimetustega asutused nagu vene rahvuse kompleksse uurimise ühing, rahvusvahelise slaavi akadeemia filosoofia, sotsioloogia ja demograafia osakond või Gavrila Deržavini nimeline rahvusvaheline slaavi ülikool jt.

ANDREI LIIMETS: Imeline aeg filme teha.

Aaron Moorhead ja Justin Benson on kaks uuema aja teravamat Ameerika žanrifilmitegijat, kes on tuntuseni jõudnud oma tingimustel.

Need, kes kardavad filmifestivalidel näha üksnes tökatmusta olmet ning ränkraskeid ühiskonnateemasid, pole ilmselt näinud ühtki Justin Bensoni ja Aaron Moorheadi tööd. Ameerika lavastajaduo on jõudnud PÖFFile kõigi kolme filmiga: need on «Lubadus», «Õitsemine» ja tänavune «Lõputu».

Sisuliste puutepunktide kõrval seob neid filme pöörane fantaasiaküllus, väike eelarve ja isetegevuslik lähenemine. 2015. aastal arvas Variety Moorheadi ja Bensoni kümne maailma kõige lootustandvama lavastaja sekka, ent sajamiljoniliste stuudiofilmide asemel jätkatakse siiani kaamera ees ja taga kõige kallal ise nokitsedes.

SIIM TUKSAM: Liitreaalsus ühendab arhitektuuri, linna ja selle elaniku

Antoine Picon: «Ilmselt hakkame elama ruumides, mis ei ole loodud ainult inimestele, vaid ka masinatele. Praegu ju planeeritakse linnasid autode järgi.»

Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli arhitektuuri- ja tehnoloogia ajaloo professor ning Pariisi silla- ja teedeehituse riigikooli (Ecole nationale des ponts et chaussées) teadusdirektor Antoine Picon pidas Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna avatud loengute sarjas 2017. aasta mais loengu «Arhitektuur ja materiaalsus: Vitruviusest digiajastuni»

Manfred MIM ja tema ooper

Arvustamisel: 

Tõnu Õnnepalu «Valede kataloog / Inglise aed»

2 × teatri NO99 «Heasoovijad» ja «Hüsteeria»

antoloogiad «Kivipilvede all» ja «Final Cut»

Pärnu nüüdismuusika päevad

Hardi Tiiduse «Vana hõbe. Lugusid Vana-Kreekast ja Vana-Roomast»

kontserdid «Palved II. Missa syllabica» ja «O antiphonen» ning katseprojekt «Kalevipoeg» Nuku teatris

Vikerraadio uus saatesari «Teatrivaht»

teleseriaal «Must peegel»