Poliitika.guru: toetusmajandus suretab konkurentsivõimet

Eurod. Foto: SCANPIX

Aasta teisel nädalal majandusministri umbusaldusega alanud 2018. aasta poliitikahooaeg näitab, et valimiskampaania on tasapisi algamas — kuigi korrektsem oleks öelda, et massimeedia ja poliitika tehnoloogiate käsikäes toimunud areng on viinud niinimetatud lõputu kampaaniani — ka argipoliitika on allutatud valimiskampaania printsiipidele. Umbusalduse taustal paistab suurem poliitiline ja ideloogiline vastasseis, kus liberaalidel on põhjust häirekella lüüa. Samal ajal, kui president Kaljulaid räägib oma kõnedes kodaniku vastutusest ja igaühe panusest ühiskonnaelu korraldamisel, näib koalitsioonipoliitikutele üha rohkem, et kõik probleemid saab ja peab lahendama riik, mitte inimesed, kirjutab poliitka.guru toimetus oma kodulehel.

Esiteks, valitsuse majanduspoliitika seisnebki suuresti toetamises ja ümberjagamises, mitte konkurentsivõime kasvatamises ja võrdsete võimaluste loomises.

Seakasvatajate toetamine iseenesest ei ole saatanast, põllumajandussektor tegutsebki Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raamides suuresti toetuste peal, ja sageli vajabki toetust.

Samuti pole väga tõsiseltvõetav argument, et ainult Keskerakonna toetused lähevad omadele.

Eks poliitika nii toimibki, et erinevatel poliitilistel jõududel on oma toetajate baas ja lähemad sektorid.

Maaeluministri, keskkonnaministri ja riigihaldusministri ametikohad ongi portfellidena hinnatud suure toetuste mahu tõttu, sageli ikka oma toetajabaasile ja erakonnale lähemal asuvatele ettevõtetele, milline iganes erakond parajasti võimul on. Enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist käis Rahvaliit koalitsioonis olles üle nädala valitsuskabinetis sealihale kaitsetolle nõudmas, läbi see siis küll ei läinud. Põllumajandusettevõtjad ongi lähedasemad Keskerakonnale kui näiteks Reformierakonnale ja nende asja on Keskerakond alati ajanud.

Küll ei tähenda see, et toetusmajandus ongi see, mida ihaleda. Vastupidi.

Toetusmajanduse probleemid

1. Toetusmajandus (või ka dotatsiooniäri) soodustab abi küsimisele suunatud mõtlemist, mitte ettevõtlikkust. Toetus iseenesest tähendab seda, et raha antakse abivajajale, teda toetatakse, sest too ei saa ise hakkama. Mida rohkem sektorite kaupa toetusi, seda rohkem valitsusest ja riigist sõltuvaid abivajajaid, kes ei saaks nagu vabas konkurentsis hakkama.
    
2. Riigi sekkumine solgib sageli ära ka turu, vähendab erasektori initsiatiivi või kaotab selle sootuks. Ja see toob sageli kaasa ootamatuid tagajärgi – nii ühiskonnale kui valitsusele. Hea näide on siin plaanitav maakonnasisene tasuta ühistransport. Lisaks Keskerakonna tuumikus laiutava äriperekonna toetamisele toob see kaasa probleeme dotatsioonivabadele liinidele, halvendab rongiliikluse konkurentsiolukorda ja vähendab uute äriliselt tasuvate liinide avamise mõttekust.
    
3. Toetusmajanduses ei ole kõvem tegija see, kes oskab paremini äri teha vaid see, kes otsustajatega paremini läbi saab. Seakasvatajad seisavad Keskerakonnale lähemal kui lehmakasvatajad. Osa neist isegi väga lähedal. Need said toetuste tingimused ka endale sobivamaks mudida ning eelise teiste sektori ettevõtete ees. Urmas Laht on Siret Kotkasse, kui poliitilisse projekti palju panustanud, nüüd on võimalik nii-öelda dividende võtta. Just sealt tuleks otsida seakasvatustoetuse juuri.
    
4. Toetused ei too praktiliselt kunagi kaasa lisandväärtuse ja konkurentsivõime kasvu. Ennekõike lähevad need ikka dividendiks või lihtsalt ettevõtte käibesse. Nii saab olema hetkel kooskõlastusringil oleva energiamahukate ettevõtete elektriaktsiisi soodustuse puhul, mis küll osade suurte ettevõtete tootmiskulusid alla toob, aga küsimused, mis on panus lisandväärtuse kasvu, miks just nende ettevõtete omasse ja kas ei oleks olulisem soodustada energiaefektiivset tootmist, jäävad vastuseta.
    
5. Laiali jagatavad toetused on maksumaksja st meie raha, millega soositakse väikseid, sageli abi mitte vajavaid gruppe. Selle raha saaks investeerida laiema üldise hüve saamiseks, nagu tervishoidu, teadusesse või kaitsepoliitikasse. Mitmefunktsionaalset suurt konverentsikeskust on vaja, aga seda oleks valmis ehitama ka erasektor — tõsi, küll väikese riigipoolse toetusega. Pole ei ärilist ega muud sisulist põhjendust, miks riik ja linn peaksid panema linnahalli ligi 100 miljonit eurot.

Toetuspõhine majanduslik mõtlemine on valitsuse puhul valdav. Seni kuni majanduspoliitika põhisisuks pole konkurentsivõimelise arengut soodustava keskkonna loomine vaid toetusreeglite väljatöötamine on meil vägagi põhjust muretsemiseks.

Subsiidiumid ja toetused peaksid olema meede mingis tööstusvaldkonnas soovitud muutuse esilekutsumiseks — efektiivsuse tõstmiseks, uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks või tõesti erandlikus olukorras probleemi lahendamiseks. Need toetused, millest räägime enamasti põllumajanduse või ühistranspordi kontekstis, on alaline kark põduravõitu sektori kaenla all. Sellistele tööstustele Kagu-Aasiasse eksporditurgude otsimine on mõttetu, sest kasvava koduse dotatsioonimahu tõttu orienteeritakse ärimudelid sellele ümber — ettevõtjad on nutikad; kus riik käib välja subsiidiumiskeemi, leidub ka ettevõtja, kes selle peale oma äri ehitab. Turg reageerib riigi poolt pakutavatele motivaatoritele.

Pealepressiv riik

Sama suhtumine on valdav ühiskonnaelu korraldamisel. Otsustusõiguse ja inimeste algatusvõime suurendamise asemel on valitsuse esimene instinkt selle piiramine. Nii palju uusi keelde ja käske kui nüüd, pole me varem nähtud – müügipiirangud, reklaamipiirangud, käitumispiirangud, trahvid. Riik laiutab inimeste igapäevaelus.

Sageli on inimeste käitumise mõjutamine muidugi vaid ettekääne, suitsukate eelarveliste eesmärkide täitmiseks, seda siis pahede tarbimise maksustamisel – alkohol, tubakas, magustatud joogid, kütus, autod.

Ses osas on valitsusel muidugi õigus, et iga riigi sekkumine (mingi käitumise soosimine või demotiveerimine) mõjutab inimeste käitumist, enamati mitte päris täpselt soovitud suunas. Eriti ootamatuid tulemusi annavad järsud muutused. Nende vältimiseks on vaja teha põhjalik mõjude analüüs ja planeerida kõrvalmõjude vältimiseks lisasamme, mis sageli on kulukad. Et seda ei tehtud, näitab, et oleme alkoholiaktsiisi laekumiste kasvu asemel saanud lisaks suurele laekumise vähenemisele tagasi ka nõukogude ajast tuntud taksoviina, asja mille comeback'i ei oleks osanud ka kõige veidramates unenägudes näha.

Kui ette pole võimet vaadata, saaks õppida ka varasematest kogemustest.

Tubakaaktsiisi järsk tõstmine kümmekond aastat tagasi tõi suure salasigarettide surve, millest saadi üle maksu- ja tolliametile (EMTA) suure portsu raha juurdeandmisega ja järelevalve tugevdamisega nii piiril kui müügikohtades — Marek Helm pani tubakatoodete salaturu vastase võitlemise oma mitmeaastase EMTA arengukava nr 1 prioriteediks — see tõi ka tulemuse ning riik elas väga drastilise aktsiisipoliitika muutuse üle. Seda tulnuks teha ka nüüd, kuid praegune olukord on muidugi keerulisem, sest Venemaalt ja Valgevenest tulnud sigaretid ja viin olid illegaalsed ja nende sissevedu oli võimalik piiril tõkestada. Euroopa Liidu siseturul seda teha pole võimalik ning kõikide müügikohtade lauskontroll ja reidid taksodes on väga kallis ning vähetulemuslik meede.

Eelarve mõttes väga keerulisel 2009. aastal plaanis valitsus suurt lisatulu kiiruskaamerate paigaldamisest, plaaniti trahvitulu mitmekordistamist mida muidugi ei juhtunud, autojuhid õppisid kiiresti ära kus on kaamerad ja kus aeglasemalt sõita.

Selge on, et piirikaubanduse vähenemist ei tooks kaasa ka aktsiisi vaikne langetamine. Kui valitsus ei ole valmis järsuks aktsiisi alandamiseks ja oluliselt rohkema raha-, aja- ja inimressursi investeerimiseks järelvalvesse, siis ostetakse ka edaspidi 40 protsenti alkoholist Lätist. Ja ka toiduainetest. Maapoed lähevad järjest kinni ja selle asemel, et lasta maal äri teha hakkab riik otsima uusi võimalusi ettevõtluse toetamiseks.