Päeva karikatuur 13.01

FOTO: Urmas Nemvalts

Angela Merkel ilmselt hingab üle pika aja kergendatult. Kauaaegne Saksamaa liidukantsler on sotside abil nüüd märksa lähemal neljandale ametiajale.

Nimelt saavutasid parempoolsed Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) ja selle Baieri sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU) ning vasakpoolne Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) selle nädala viimasel tööpäeval põhimõttelise kokkuleppe ametlike kõneluste alustamises, eesmärgiga moodustada lähikuudel uus liidukabinet. Seega terendab silmapiiril suurvõimuliit, mida sakslased tunnevad GroKo (lühend Große Koalition'ist) nime järgi.

Tasub meenutada, et kõigest mõni kuu tagasi ei olnud selles keegi nii kindel. Merkeli juhitud kristlikud demokraadid võisid möödunud sügisel võita üldvalimised, aga ees ootasid keerulised läbirääkimised kahe omavahel vastanduva väiketegijaga: liberaalne Vaba Demokraatlik Partei (FDP) ja rohelised. Ja nagu nii mõnigi asjatundja toona ennustas, läks see ühisosa leidmine aia taha.

Konservatiividel ei jäänud muud üle, kui pöörduda sotside poole. Ent asja tegi keeruliseks see, et sotside esimees Martin Schulz oli lubanud, et nemad ei astu sedapuhku ühesse paati vanade parempoolsete tuttavatega. Kogemus nendega eelmisest korrast oli kõike muud kui mõru.

Merkelile tõttas appi president Frank-Walter Steinmeier. Riigipea palus Schulzil, oma endisel erakonnakaaslasel ümber mõelda. Muidu oleks pea kohal rippunud vähemusvalitsus, mida ei ole sealmail nähtud sisemiselt ebakindla niinimetatud Weimari vabariigi ajast saadik. Teise võimalusena oleks pidanud välja kuulutama erakorralised valimised. Seda ei oleks keegi soovinud peale aastate jooksul rahvas seas menukamaks muutunud Alternatiiv Saksamaale (AfD). Põhjus peitub selles, et suur osa kodanikest oli sellele vastu ja uued tulemused oleksid olnud raskesti aimatavad.

Enne läbirääkimisi oli oodata, et kõnelused ei pruugi tulla kerged. Sotsiaaldemokraatidel, teades oma väärtust, oli võimalus esitada ahnemaid nõudmisi kui muidu. Ent kui vaadata eelkokkuleppe punkte, siis kumab sealt läbi mõlema jõu käekiri. Näiteks sotsid tulid vastu põgenike ülempiiri sätestamisele, paremparteid aga nõustusid ümberkorraldustega eurotsoonis. Järeleandmised näitavad, et Saksamaa suurparteid näevad ikkagi piisavat ühisosa riigi valitsemiseks.

Ilmselt saab seda kokkulepet nimetada ka Merkeli näo päästmise hinnaks. Olid ju 13 aastat Saksa riiki tüürinud naise kohal vahepeal ähvardavad pilved: küsitluste järgi kaotas kantsler pärast eelmiste valitsuskõneluste läbikukkumist rahva seas oluliselt toetust, peale selle kostsid tema enda koduerakonnast aina valjemalt hääled võimukepi üleandmisest nooremale järeltulijale. Oli tunne, et justkui saabub ühe ajastu lõpp. Võimalik, et oli siiski vara veel.