Sirbis sel reedel: intervjuu François Ozoniga

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirp 12.01
Sirp 12.01 Foto: Sirp

Sirbis 12. jaanuaril:

KAAREL TARAND: Kriitik juubeliaastal

Iseseisvuspäeva tavapärase kahepäevase tsükli asemel vältab esindusisikute road-show sel aastal vähemalt neli, sest kõned tahavad pidamist «kõigis Eestimaa nurkades».

Kui on pidu, siis olgu pidu. Kuigi Eesti Vabariigi sajanda sünniaastapäeva laustähistamine käivitus ametlikult juba mullu aprillis, võtab see lubaduste järgi õige hoo sisse alles tänavu («sajaga» ehk kujundina seaduses lubatud piirkiirust ületama õhutavalt). Kalendrimaagiast elule ja oma tegevusele tähenduste otsijad said tundeliselt pihta juba uusaastaööl (hümnipuudus), nad on andnud rohkesti uue aasta tõotusi ning valinud Igor Mangi «tähetarkuse» järgi välja parimad päevad nende tõotuste täitmiseks. Lubadused, nagu ikka, on üdini positiivsed, kantud soovist olla veel parem, teha veel rohkem ja kvaliteetsemalt seda, mida niikuinii tehakse, ning hoiduda kiusatusest kuidagi paheliselt käituda.

LAURI LAANISTO: Lennuka lapitekiga paratamatu kollapsi poole

Kaupo Vipp, Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. DS Varahaldus OÜ, 2017. 256 lk.

«Tänapäeva Eesti kultuuri poliitikat võiks lühidalt iseloomustada kahe sõnaga: inertsus ja nihilism. Inertsuse all pean ma silmas teatavat algatusvõimetust, iseliikumise puudulikkust, soovimatust midagi ette võtta ilma välise surveta – seejuures aga veeretakse vaikselt ikka kuhugi edasi, või tagasi, või niihästi edasi kui tagasi, sest kes seda suunda ikka täpselt teab. Nihilism on inertse seisundi intellektuaalne väljendus, kramplik kalduvus eitada iga suuremat ideed, püüd klammerduda väheütlevate faktide, lihtsakoeliste tõestuste ja primitiivsete veendumuste külge, mille ainuke voorus näib olevat see, et neid peetakse «tõsikindlaks».»

Nii algab Hasso Krulli arvustus Valdur Mikita raamatule «Lingvistiline mets». Kui asendada selle tsitaadi esimeses lauses «kultuur» sõnaga «poliitika» (ja vahest võib sealtsamast ka kohamääratluse Eesti maha tõmmata), siis klapib see mõte tõenäoliselt päris hästi Kaupo Vipi arusaamadega olukorrast nii Eestis kui küllap ka terves maailmas. Globaalsetes võimukoridorides ollakse kinni business as usual'is, millest väljamurdmine või millele vastuastumine näib olevat lootusetu üritus, kuna kahtlejatele tuisatakse näkku ohjeldamatul hulgal progressile viitavaid statistikuid, vastandajad tembeldatakse aga otsemaid marginaalseteks ullikesteks, kes elavad oma fantaasiamaailmades.

Verised voodimängud. Tristan Priimägi intervjuu François Ozoniga. François Ozon: «Igaühes meist on varjatud osa. Mul on huvitav lavastajana proovida näha seda, mis on suletud ukse taga.»

«Kuidas ollakse prantslaslik?» Juhm Poola ajakirjanik oli just küsinud prantsuse tipplavastajalt François Ozonilt päeva kõige jaburama küsimuse. Piinlik paus. Oleks tahtnud vahele karjuda, et prantslaslikkust võiks ja vabalt kirjeldada ka selle abil, et prantslane ei küsiks iialgi nii nüansseeritud mõistele nii labast selgitust.

Seda seletamatut prantslaslikkust on Ozonis loomulikult küllaldaselt (kui nüüd ikkagi üritada kirjeldada). Ta on mänguline ja humoorikas, aga ühtlasi aristokraatlik, ning tema viisis suutmata varjata oma tüdimust selle rumala küsimuse peale on samuti midagi väga prantslaslikku. 

François Ozon on hoos ja lavastab ühe filmi teise järel, kasutades kõikvõimalikke žanre ja filmitegemise viise. Enamik leiab ta teoste hulgast oma üles, aga vaevalt on neid, kellele meeldib kõik. Ozoni viisis kunstile läheneda ja vabas ootuste eest põiklemises on aga midagi võluvat.

Ja seda ei oodanud küll keegi, et «Teine Armuke» on verine ja seksikas psühhotriller, mis on vahel (kavatsematult?) hüsteeriliselt naljakas. Oma kaksikufilmid on ju olemas ka sellistel žanri suurmeistritel nagu David Cronenberg («Teisikud» / «Dead Ringers», 1988) ja Brian De Palma («Õed» / «Sisters», 1973), nii et Ozon järgib siin juba sisse töötatud traditsiooni, aga «Teine armuke» tundub olevat ühtaegu nii austusavaldus kui ribitorge. Ilmselt tekitab film ka tugevaid vastureaktsioone, sest osadele võib jääda selgusetuks, kui tõsiselt seda kõike võtma peaks.

RIIN MAGNUS, NELLY MÄEKIVI: Paljuliigiline linn

Linnakeskkonnad kujundatakse inimkeskselt, inimeste huvisid ja eesmärke silmas pidades, kuigi seal elab palju teisigi liike. Enamasti on linnakooslused linnastumise eelsete liikide ning linnastumise järel linna asunud või toodud liikide segu. Nii räägitakse linnade puhul uutest ökosüsteemidest ning rekombineerunud kooslustest.

HELEN SOOVÄLI-SEPPING: Euroopa maastikukonventsioon ruumipoliitika nurgakivina

Eesti keskkonna- ja ruumipoliitikas tähistas 2017. aasta märgilist sündmust. Nimelt allkirjastas Eesti vabariigi valitsus 20. oktoobril Firenzes 2000. aastal vastu võetud ja 2004. aastal jõustunud Euroopa maastikukonventsiooni. See annab põhjuse vaadata, miks ja kellele see konventsioon mõeldud on ning mis on selle konventsiooni võimalik mõju ruumi ja keskkonnaga tegelevatele valdkondadele Eestis.

Otsa koolis on kõigi mõtted oodatud. Maria Mölder intervjueerib uut direktorit Ivo Lille.

IVO LILLE: «Otsa kooli teeb tugevaks paindlikkus, individuaalne lähenemine igale õpilasele.»

Detsembri algul alustas tööd Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli uus direktor Ivo Lille, kes on silma paistnud ärksa meelega saksofonistina. Õpetajaametit on Lille pidanud juba peaaegu 20 aastat ning Otsa koolil on tema südames ikka olnud tähtis koht.

JÜRI PLADO: Kaali. Meteoriidid, süsi ja vanus

2017. aasta suvel leiti Kaalist killustumata meteoriidid – suurim leitud puhastamata meteoriidi kaal oli 396 grammi. Seniste teadmiste valguses olid need leiud mõnevõrra ootamatud.

Kaali kraatritest kui tähelepanuväärsetest kõrvalekalletest sileda maastiku üksluisuses on väga palju kirjutatud. Nende lohkude kirjeldused pääsesid paberile juba 1827. aastal, mil Saaremaal elanud pastor, arst ja estofiil Johann Wilhelm von Luce otsustas oma aastakümnetetagused vaatlused kirja panna. Von Luce arvas, et Kaali kraatrid, vähemalt peakraater, on tekkinud maa-aluse tule plahvatusel, s.t on vulkaanilise päritoluga. Tema mõttekäiku ei saa omaaegsete teadmiste valguses sugugi pahaks panna. Kuigi taevast langevaid kive oli von Luce ajal tunnistatud juba Eestiski – näiteks oli 17. VIII 1821 ilmunud Marahwa Näddala-Lehes Otto Wilhelm Masingu heakskiidul teade Kaiavere meteoriidist  –, kulus veel pea sajand selleni, kui maailmas üldse kraatreid meteooridega seostama hakati. Mõtterännakud Kaali päritolu üle jätkusid pärast von Luce eluaega, kaldudes kord karstikoopa kokkuvarisemise, kord muistsete saarlaste kätetöö, kord maarikraatrite  poole.

ART LEETE: Soome-ugri äng

Looduse ja kultuuri koondrünnaku sasipuntras on lihtne pead kaotada.

Valgustusaja filosoof Montesquieu mõtles, et põhjamaine kliima mõjub sealsete rahvaste «südame kirgedele» muserdavalt, pannes inimesed tarduma. Montesquieu avastas selle füsioloogilise seaduspära, kui võrdles sakslaste käitumist prantslaste omaga. Rousseau arvas, et külm kliima tekitab barbaarsust ja metslust. Põhjaalade meelesegadust soosivat mõju märkasid juba antiikaja teadusemehed Hippokrates, Herodotos, Platon ja Aristoteles. Seda valgustusajal üleskorjatud ja populariseeritud keskkonna ja kultuuri sõltuvussuhte küsimust puudutavad paljud XVIII–XX sajandi autorid. Pidevalt rõhutatakse soomeugrilaste liigset loodusega kokkusulamist ja sellest tulenevat hingelist tasakaalutust.

Arvustamisel

Vahur Afanasjevi romaan «Serafima ja Bogdan»

Aija Sakova artiklikogumik «Valu, mälu, kirjandus»

Ervin Õunapuu novellikogu «Eesti gootika XX»

Bronka Nowicka «Anda kivile süüa»

näitus «Adamson-Eric 115. Modernistlikud mängud“ ja kogumik „Adamson-Eric (1902–1968)»

«Uudistava pilguga. Maneristlik maal Varssavi Rahvusmuuseumist» Kadrioru kunstimuuseumis

Endla teatri ja Kuressaare Linnateatri «Kaarnakivi perenaine», VAT-teatri «Leedi Macbeth» ja Vene teatri «Valentinipäev»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles