Mart Nutt

FOTO: Toomas Huik

Minu eesmärk ei ole vaielda Toomas Tamsariga tema arvamusartiklis esitatud väidete üle. Olen kindel, et meil on ühine huvi pakkuda Eestile parimat. Aga mõttevahetus sel teemal on kindlasti viljastav.

Oma 4. jaanuari artiklis «Tööjõupuudus – silmad pärani kinni» nendib Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar, et Eesti vajab kohe 13 000 võõrtöölist ning see on üksnes hetkeline leevendus, mitte lahendus. Mul ei ole põhjust selles väites kahelda. Samas ei ole ma pädev hindama, kas ja kui suures ulatuses saaks tööjõupuudust leevendada teiste meetmetega: meie inimeste kodumaisele tööturule toomisega, investeerimisega tehnoloogiasse, eakate ja puuetega inimeste suurema kaasamisega jpm meetmetega. Jäägu see debatt asjatundjatele.

Ometi tekitab paar mõtteavaldust küsimusi. Nimelt, kui 13 000 võõrtöölise sissetoomine on hetkeline lahendus, mis siis on lõplik lahendus? Kas me oleme valmis ka seda vastust kuulma või on see meile hetkel liiga valus? Ja veel: Toomas Tamsar väidab õigesti, et iga sisse toodud võõrtöötaja loob uusi töökohti juurde. Ent miks on meil vaja töökohti juurde luua, kui niikuinii vaevleme tööjõupuuduse käes? Võõrtööjõudu sisse tuues me ju ainult suurendame vajadust võõrtööjõu järele. Eks Prantsusmaal, Rootsis ja Saksamaal just nii läkski ja me näeme hästi, milliste probleemide küüsis need riigid on.

Kõik me ju teame, et Eesti elanike arv kahaneb ning suur hulk inimesi on läinud välismaale tööle just kõrgema palga pärast. Loomulik rahvastiku juurdekasv ei kata tööjõuvajadust. Kindlasti on võõrtööjõud odavaim viis majanduskavu stimuleerida. Kuid ainult lühiajaliselt. Näeme ka seda teiste maade kogemusest. Kõige suurem tööpuudus on Lääne-Euroopas just võõrtööjõuna riiki saabunute ja nende järglaste hulgas ning nende peale läheb ka suur osa sotsiaalkulutustest. Need jäävad aga riigi, mitte ettevõtjate kande.

Võimalik, et arutlen diletantlikult, kuid arvan, et kui maksta oma inimestele rohkem palka, siis tulevad inimesed ka koju, laekuv maksuraha on suurem kui võõrtööjõule panustades ja samas väldime tulevikus suuri sotsiaalkulutusi. Teatavasti ei poolda suur osa ettevõtjatest võõrtööjõule panustamist, vaid näeb teistsugust lahendust, mida näeme Toomas Tamsari artikli kommentaaridest. Panustamine üksnes võõrtööjõule aga hoopis lisab probleeme.

Ärgem ka unustagem, et majanduskasv ei ole eesmärk, vaid vahend. Vahend heaolu suurendamiseks. Alati peame arvestama, mis on selle vahendi hind. Oleks päris hirmus, kui inimesed hakkaksid nägema majanduskasvus mitte võimalust parandada heaolu, vaid ohtu meie rahva ja riigi eksistentsile. Singapur on musternäide majanduskasvust, ainult et põliselanikel koos oma kommete ja kultuuriga seal enam kohta ei ole.

Seega saab lahendus olla üksnes kompleksne. Meil on vaja kiiret majandusarengut, et kasvaks heaolu ja vahe rikkamate lääneriikidega väheneks. Kuid meile on oluline püüda saavutada ka põhiseaduse preambulis sõnastatud Eesti riigi ülimat eesmärki. Usun, et need on täiesti ühitatavad.